Mõtteid Helsingi raamatumessilt



 Kihnu instituudi uue soomekeelse raamatu "Kihnlaste uskumatud seiklused merel ja maal" said kingituseks nii Eesti president Toomas Hendrik Ilves kui Soome euroopa- ja väliskaubanduse minister Alexander Stubb,  kes olid just-just maha pidanud haarava diskussiooni väikerahvaste rollist globaalpoliitikas. V. Eduri foto.

On suur au Eestile, et hiiglasliku Helsingi raamatumessi avas meie president Toomas Hendrik Ilves. Oma avakõnes tuletas ta meelde angolameerika kultuuriruumis tuntud ütlemist "publish or perish!", mille president tõlkis  soome keelde kui "kirjoita tai kuole"   ja eestindatult võiks kõlada  kui "avalda või haihtu!".  President Ilves rõhutas veel, et kaks Läänemere-äärset sugulasrahvast alustasid oma rahvusliku kirjandusega üheaegselt 150 aasta eest, mil ilmusid Kalevala ning Kalevipoeg. Ja hoolimata viiekümneaastasest tsensuuriperioodist Eestis oleme taas võistlejatena ühises kultuuriruumis tagasi...

Eestil kui külalis- ja teemamaal oli Helsingis omaette suur (200m2) ekspositsiooniboks, mis eristus soomlaste heledatest ja eredalt valgustatud stendidest oma musta tooni ning hämaruse poolest. Kas sest, et "must lagi on meie toal"? Virost oli väljas paarsada  ilusaimat raamatut, milliseid esindab nii Soomes kui  Eestis toimiv  kaubanduskett Rautakirja. Aukohal seisid Evelin Ilvese kokaraamat "Kingitud maitsed" ning Toomas Hendrik Ilvese "Omalla äänellä". Soliidselt mõjusid Kalevipoja tõlked, vastu vaatasid Mats Traadi, Doris Kareva, Viivi Luige, Mari Saadi teosed, samuti meie noore kirjanikepõlvkonna värsked soomendused. Palju oli raamatuid eesti pärimuskultuurist, eriti haarav 4-köiteline  kogumik "Eesti tikand".  Lasteraamatute hulgas tekitasid huvi kihnukeelsed "Aabets" ning "Aett, eit ning mia", mis hiljuti leidsid tunnustust Itaalias, Bolzano Ülikooli rahvusvahelisel esmalugemiskonverentsil.

Kas me täna veel põhjanaabritega võistelda jõuame, on siiski kahtlane. Soome raamatunimetuste arvud ja tiraažid on kordades suuremad, see torkas Helsingi Messihallis kohe silma. Hall ise on neli-viis-korda mahukam meie Saku suurhallist ning see oli puupüsti täis Soome kirjastuste ning raamatulevitajate stende. Kokku oli neid siin pooltuhande ringis. Juba avapäeval, mis langes tavalisele tööpäevale, tuli lugemisvaraga tutvuma üle kümne tuhande huvilise. Paraleelselt viiel diskussioonilaval toimusid kuni pühapäevani ajurünnakud kirjanduse rollist ühiskonnas. Laupäeval väitlesid Soome president Tarja Halonen ning järgmiseks riigipeaks pürgivad presidendikandidaadid. Aga arvestades Soome üsnagi kõrget poliitilist kultuuri, polnud teemaks mitte võim ja valimislubadused, pigem ikka kodumaise kirjanduse tänapäev ja tulevik.

Mure on suur, sest lugemisharjumus noorte hulgas väheneb iga aastaga. Samas on just lugemine oluline mõttetegevuse arendaja. Lugedes loob inimene oma fantaasias visuaalse ja helilise ruumi, mis paljudel juhtudel langeb kokku lugeja enda poolt kogetud maailmaga. Ehk teisisõnu - hea kirjandusteose puhul toimub samastumine kangelastega, nende mõttemaailma ja käitumiseetikaga lugejale omases kultuuriruumis. Üheks populaarseimaks soome kirjanikuks, kelle isikliku  pühendusega raamatu saamiseks pikk järjekord kujunes, oli avapäeval Sofi Oksanen. Kui mõelda tema "Puhastusele", siis usun siiralt, et seda teost lugedes kujutab eesti raamatusõber tegevuspaigaks just sellise vana taluõue ja kolhoosikeskuse, mida ta ise on kogenud.  Nii Oksaneni kui Kausi, nii Linna kui Gailiti värvika sõnakasutusega teoseid lugedes muutub lugeja kaasloojaks, oma nägemusi genereerides vaat et isegi kaasautoriks! 

Helsingi raamatumessi meeletuid raamatukoguseid vaadates tabasin end veel ühelt mõttelt. Kuigi Soomes on ilmselt parema elukvaliteedi tõttu inimestel rohkem vaba aega ja sellest tulenevalt ka enam võimalusi rohkem lugeda, võib kaasaaegse tehnoloogia toel kiiresti paisunud raamatutootmise buum ühel hetkel ootamatult kokku variseda. Olles näinud Rahva Raamatu ja Rautakirja (endise Apollo)  laoseise Tallinnas, on tegemist ju kolossaalse ületootmisega. Kuhu need seisma jäänud raamatud küll pannakse? Raamatud kui põldudele ehitatud tuhanded tühjad majad? Raamatud kui aegunud toit Selveri tagahoovis.....?

Kui vähendada tiraaže, läheb iga üksik raamat veel kallimaks ja tõenäosus, et ta lugeja koduriiulile jõuab, piseneb veelgi. Kus on väljapääs? Õpetada lapsi maast madalast uuesti lugema? Aga kuidas? Kas kohustusliku kirjanduse nimekirju pikemaks venitades või keelates teatud nädalapäevadel neil arvutis istumine hoopis? Äkki talitada suisa vastupidi - keelata lugemine lootuses, et keelatud vili on magus ja ihaldusväärne?

Probleeme on palju, sest väikerahvastel, kus tiraažide piiratuse tõttu on raamat kallis, pole tulevikus suuri väljavaateid raamatutegu jõulisemalt rahastada. Aga väikese riigi, ka väikerahva keele ja kultuuri elurikkuse hoidmine ongi kallis lõbu, kus kärpimine alla kriitilise piiri tähendaks haihtumist...

Mark Soosaar
Kihnu Kultuuri Instituudi nõukogu esimees

Imed võivad tabada sind ka kodus

Taevasse tõusnud ning kaheks sulanud Sangelaid, ca 14-15 km Manijast

Mõni päev võib su elus olla mitmekordne pühapäev. Ja seda ei juhtu igal aastal.

Emadepäeva hommikul istusime Manija meestega saarekeskuse tantsulaval, lubasime päikesel oma põske silitada, võtsime head kerget õlut ja mõtlesime emadele. Igaühel meist ju on vähemalt üks ema, kellele olla tänu võlgu võimaluse eest kordki  siin ilmas elada. Keskpäeval hakkasid aga järjest juhtuma imed. Sorgu saar ujus otse meie saare külje alla. Ei, sugugi mitte joodud õllest või päikesepistest, ammugi mitte meie soovist seda kuue kilomeetri kaugust saart Manijale lähemale nihutada. Lihtsalt meri hakkas tõstma. Nii ütlevad kihnlased ning teisedki rannainimesed siinkandis selle kevadise loodusnähtuse kohta. Silmapiir koos sirendava merega tõusis järjest kõrgemale ning nii näis, et ka Kihnust Pärnusse sõitev parvlaev Liisi on võtnud kursi otse üle Manija kõrval passiva Anõlaiu kiviravade.  Õhtu poole vaadates ehmatasime hoopis ära - Sangelaid oli õhku tõusnud ning temast paremal terendas Muhumaa. Kihnus öeldakse peegelsileda mere kohta "plankvaga" ning selline see peegeldav veepind, mis lubas vaadata maakera kumeruse taha, emadepäeval oligi.

Liisi põrutab üle Anõlaiu kivide tagasi Kihnu poole!

Aga sellega imed veel ei lõppenud. Juba laupäeval olid Silla Elvi ning Arno, samuti Vanajuri pererahvas näinud üht eriskummalist lindu. Vanajüri Anni, kes Manijas elanud ühtekokku 78 aastat ning korra isegi Tallinna Loomaaias käinud, polnud samuti oma ihusilmaga nii ilusat lindu näinud. Kirjelduste järgi olnud hästi kirju, pika noka ja kollase tutiga, justkui otse Aafrikast otse siia põhjamaale eksinud tegelane.
Pühapäeval otsustas aga lind end mulle ilmutada ning isegi oma abikaasat tutvustada. Tuli teine otse köögiakna alla, siis lendas kempsu ukse südamekujulisest avast sisse piiluma, seepeale üritas koos naisega kosklakongi tungida. Sinna neid aga ei lastud, sest kosklal käib juba tõsine haudumistöö. Korraks lõid imelinnud oma tutid lehvikuna lahti ning lendasid liblikatena tiibu vuristades mere poole.
Pidin vihast juuksed peast katkuma, sest kaamera oli autos ning õueminek oleks tähendanud haruldase külalise minema peletamist. Kui linnupaar roostiku poole kadus, tõin ruttu kaamera autost ära ning jäin igaks juhuks kambriakna juurde ootele. Ning ennäe imet - need edevad linnud oskasid mu mõtteid lugeda ning tulid hästi lühikeseks fotosessiooniks tagasi. Julgem lendas otse ümmarguse kambriakna ette murule. Pilt tehtud, tõusis vaenukäo abielupaar lendu ning kadus silmapiirilt.

Vaenukägu maiustab tihastest ja rohevintidest mahajäänud seemnetega

Eestis on  vaenukägu üliharuldane õõnespesitseja ning juba enne päikseloojangut sai tema jaoks Virve istutatud kase otsa ka pesakast üles pandud. Nüüd jääb vaid loota, et meie linnupuuri meenutav ümmarguste akendega elumaja vaenukäole meelde jäi ning ta tagasi tulles ka temale mõeldud väiksema kodu ümmarguse ukse üles leiab ja omaks võtab...

Manija lapsed kutsusid vanasti karukelli "meelillesteks"

Erootiline Rannapark

      Pärnu Rannapargi õhk on täis kevadisi kirgi. Emotsioonid kõlavad mitte üksnes punarindade, tihaste ning vintide armulaulus. Varjulised pingid ning põimunud puuvõrad lausa kutsuvad ka inimesi oma ülekeevaid tundeid näitama.
     Ellen Kolgi dolomiitskulptuur "Suplev Koidula", mille äralöödud nina mõned aastad tagasi autor taastas, on saanud nüüd anonüümse kaasautori. Juba mitmendat nädalat kuju kaunistav rinnahoidja on tundmatu "kunstnik" valinud väga suure mõõdutundega!

Lembit Palmi "Päevitaja" leiab kunstisõber Mudaravila ringi läheduses kasvavate luuskede alt.

    Erootilist kunsti on Rannapargis veelgi. Lembit Palmi dolomiittahukas "Päevitaja" pole raske aimata Pärnu rannaliivaga armuühet nautivat naist või meest.
    Kahjuks jäävad kõik Rannaparki kaunistavad skulptuurid anonüümseteks, sest nende loojate kohta puudub igasugune teave. Eriti kurvaks teeb abstraktne tahukas, mille ülaosas seisnud algsed detailid vedelesid murul enne pargi renoveerimist ja päevitavad seal edasi ka nüüd. Ega ometi looda pargivaht (kui selline üldse peaks Rannapargil olema?), et mahakukkunud detailid peagi kiiresti kasvava kultuurkihi alla ära kaovad?

               Anonüümse kunstniku abstarktne dolomiitkuju ootab taastamist

 

Tahaks teada, kas selle jalutajate poole seljaga pööratud öökulli autor pole kogemata Hille Palm?

Ning kes raius välja  dolomiittahukasse peitu pugenud kauni naise?

    Pärnu Rannapark võeti riikliku kaitse alla  1950-ndate aastate lõpus, teoreetilise kaitse all on inglise pargi tüüpi puistu siiani. Miks vaid teoreetilise? Aga seepärast, et vastavalt loodukaitseseadusele on vaja määrata kaitseala piirid, koostada kaitse-eeskiri ning kaitsekorralduskava. Kahekümne iseseisvusaasta jooksul pole keskkonnaministeerium suutnud seda teha. Hoolimata asjaolust, et siin kasvab üle saja erineva puuliigi, mõned neist väga haruldased.  Ka need võiks olla tähistatud kas pargi üldkaardil või siis konkreetsete siltidega.  

    Kaitseala korraliku seadustamiseta seab riik siinsed arendajad üliraskesse olukorda, sest ilma mängureegliteta tekib kiusatus parki istuda erahuvisi teenivaid hooneid, mis omakorda kutsub esile pärnakate valusa vastuseisu.

    Kui õige alustaks jõukohasest - sätiks viie dolomiitkuju juurde sildid autorite nime ja teose nimetusega ning tähistaks ära ka kõige haruldasemad puud?

    See peaks ju ometi olema jõukohane nii Pärnu linnale kui Keskkonnaametile!

    Siis võiks juba edasi rääkida väljavaatest liikuda Pärnu Rahvuspargi suunas.

Minu lemmikpuu Rannapargis on vaigust nõretavate "tissidega" kuusk Rannapuiestee ääres. Puu, kes kolmandalt meetrilt hargneb kaheks. Tore seltsiline Ellen Kolgi "Suplevale Koidulale"!

Kevad tuleb mühinal Manijale

Kanada lagled tegid kiirvisiidi saarele 30.märtsil.

Erinevalt õõvastavatest uputusuudistest nii välis- kui kodumaalt pole Manijalt võimalik hirmuteateid edastada. Pigem oleme siiani saanud veel jala ülemere käia ning eljuk  ehk eesti keeli hõljuk on ka jääminekuks sõiduvalmis pandud. Siis on vanematel manijalastel hõlpsam kahel korral nädalas mandril kaubareisil käia. Süüa tahab ju igaüks, muret on sel kevadel olnud ka linnukestel.

Nõmmelõoke tuli 29.märtsil süüa paluma lausa meie akna alla.

Manija linnuriik täieneb pidevalt uute tulijatega. Veelindudest on kohal juba sinikaelad, jääkosklad, ristpardid. Hanedest ning luikedest rääkimata, sest Kihnu ja Sorgu vahelt viis reedeöine torm mere jääst puhtaks ning kalurid püüavad seal jäärinnas võidu kormoranidega meremagusat.
Kuna aga ööd on endiselt külmad ning hanged siin-seal alles inimesele vööni, siis väikesed laululinnud tulevad endiselt majade juurde toidulisa otsima. Peamised külalised meie maja juures on juba tea mitmendat nädalat rasva- ja sinitihased, rootsiitsitajad, kõiksorti Eestis kohatavad vindilised, kanepilinnud, põld- ja nõmmelõod, punarinnad, talvikesed. Viimased on kui lehekullaga disainitud vedrulelud mõnest suursugusest kuningakojast.

Talvike külastas meid 3.aprilli hommikul. Peagi tuli ta tagasi viie liigikaaslasega.

Teleobjektiiviga kiivitajaid püüdes meenus rahvapärane nimi vaenulind, sest tema see olnudki, kes vilja sisse peitunud maamehi vaenlasele välja andis. Tänapäeval võiks kiivitajale uue parema nime mõelda, sest pea külge kinnitatud saateantenn viib mõtted hoopis salaagendi ametile!

Kiivitajad olid esimesed, kes väljuhäälselt kuulutasid oma territooriumist.

Kõige suurem heameel oli pildistada üsna harva kohatavat suurnokk-vinti, kes oma suure nokaga pidavat isegi kirsikivi katki tegema. Tema suur tinane nokk tuletas meelde üht vana, habemega juudilugu.

Aabramilt küsitakse, miks on juudil suur nina?

Ja Aabram vastab: "Kuna õhk on tasuta!"

Ega muud, kui ilusat tasuta kevadõhku siis kõigile, kellele loodus korda läheb!

Suurnokk-vint ilmus meie akna alla vaid paariks minutiks  6. aprillil ja läinud ta oligi!

Peitepilt: kus on lõoke?

Tule mulle appi sõnalahinguid pidama!

Täna on tähtis, et valimispalavikus me ei kaotaks külma närvi ega südamesoojust.
Kuna vaidluses selgub tõde, siis kutsun kõiki huvilisi kuulama ning ka sõna sekka lööma minu väitlustes kliimateadlase ning loodusfilosoofi Andres Tarandiga, aga ka üksikkandidaadina Riigikokku pürgivaTÜ emeriitprofessori Rein Teesaluga,  erusõjaväelasest kirjaniku Leo Kunnasega ning Eesti Pensionäride Liidu esimehe,  ettevõtja Andres Ergmaga. Kõik väitlusõhtud leiavad aset Uue Kunsti Muuseumis Pärnus.

01. märtsil 15.00 kliimateadlase ja endise europarlamendi saadiku Andres Tarandiga teemal

“Eesti energiatulevik - tuulikud või tuumajaam?”

02. märtsil 17.00 Tartu Ülikooli emeriitprofessori ja meditsiinidoktori Rein Teesaluga teemal “Kumb on tähtsam - süda või hing?”

03. märtsil 17.00 reservväelasest kirjaniku Leo Kunnasega teemal “Kas peaksime olema relvastatud rahvas?”

04. märtsil 17.00 Eesti Pensionäride Liidu esimehe Andres Ergmaga teemal  

“Kas ja kuidas elada 100-aastaseks?”

Mõttevahetuste järel vaatame teemakohaseid autorifilme
"Elektritakso",
"Elu ilma...",
"Vabatahtlikud", 
"Luha Mari 105" jt.