laupäev, 29. oktoober 2011

Mõtteid Helsingi raamatumessilt


 Kihnu instituudi uue soomekeelse raamatu "Kihnlaste uskumatud seiklused merel ja maal" said kingituseks nii Eesti president Toomas Hendrik Ilves kui Soome euroopa- ja väliskaubanduse minister Alexander Stubb,  kes olid just-just maha pidanud haarava diskussiooni väikerahvaste rollist globaalpoliitikas. V. Eduri foto.
On suur au Eestile, et hiiglasliku Helsingi raamatumessi avas meie president Toomas Hendrik Ilves. Oma avakõnes tuletas ta meelde angolameerika kultuuriruumis tuntud ütlemist "publish or perish!", mille president tõlkis  soome keelde kui "kirjoita tai kuole"   ja eestindatult võiks kõlada  kui "avalda või haihtu!".  President Ilves rõhutas veel, et kaks Läänemere-äärset sugulasrahvast alustasid oma rahvusliku kirjandusega üheaegselt 150 aasta eest, mil ilmusid Kalevala ning Kalevipoeg. Ja hoolimata viiekümneaastasest tsensuuriperioodist Eestis oleme taas võistlejatena ühises kultuuriruumis tagasi...

Eestil kui külalis- ja teemamaal oli Helsingis omaette suur (200m2) ekspositsiooniboks, mis eristus soomlaste heledatest ja eredalt valgustatud stendidest oma musta tooni ning hämaruse poolest. Kas sest, et "must lagi on meie toal"? Virost oli väljas paarsada  ilusaimat raamatut, milliseid esindab nii Soomes kui  Eestis toimiv  kaubanduskett Rautakirja. Aukohal seisid Evelin Ilvese kokaraamat "Kingitud maitsed" ning Toomas Hendrik Ilvese "Omalla äänellä". Soliidselt mõjusid Kalevipoja tõlked, vastu vaatasid Mats Traadi, Doris Kareva, Viivi Luige, Mari Saadi teosed, samuti meie noore kirjanikepõlvkonna värsked soomendused. Palju oli raamatuid eesti pärimuskultuurist, eriti haarav 4-köiteline  kogumik "Eesti tikand".  Lasteraamatute hulgas tekitasid huvi kihnukeelsed "Aabets" ning "Aett, eit ning mia", mis hiljuti leidsid tunnustust Itaalias, Bolzano Ülikooli rahvusvahelisel esmalugemiskonverentsil.

Kas me täna veel põhjanaabritega võistelda jõuame, on siiski kahtlane. Soome raamatunimetuste arvud ja tiraažid on kordades suuremad, see torkas Helsingi Messihallis kohe silma. Hall ise on neli-viis-korda mahukam meie Saku suurhallist ning see oli puupüsti täis Soome kirjastuste ning raamatulevitajate stende. Kokku oli neid siin pooltuhande ringis. Juba avapäeval, mis langes tavalisele tööpäevale, tuli lugemisvaraga tutvuma üle kümne tuhande huvilise. Paraleelselt viiel diskussioonilaval toimusid kuni pühapäevani ajurünnakud kirjanduse rollist ühiskonnas. Laupäeval väitlesid Soome president Tarja Halonen ning järgmiseks riigipeaks pürgivad presidendikandidaadid. Aga arvestades Soome üsnagi kõrget poliitilist kultuuri, polnud teemaks mitte võim ja valimislubadused, pigem ikka kodumaise kirjanduse tänapäev ja tulevik.

Mure on suur, sest lugemisharjumus noorte hulgas väheneb iga aastaga. Samas on just lugemine oluline mõttetegevuse arendaja. Lugedes loob inimene oma fantaasias visuaalse ja helilise ruumi, mis paljudel juhtudel langeb kokku lugeja enda poolt kogetud maailmaga. Ehk teisisõnu - hea kirjandusteose puhul toimub samastumine kangelastega, nende mõttemaailma ja käitumiseetikaga lugejale omases kultuuriruumis. Üheks populaarseimaks soome kirjanikuks, kelle isikliku  pühendusega raamatu saamiseks pikk järjekord kujunes, oli avapäeval Sofi Oksanen. Kui mõelda tema "Puhastusele", siis usun siiralt, et seda teost lugedes kujutab eesti raamatusõber tegevuspaigaks just sellise vana taluõue ja kolhoosikeskuse, mida ta ise on kogenud.  Nii Oksaneni kui Kausi, nii Linna kui Gailiti värvika sõnakasutusega teoseid lugedes muutub lugeja kaasloojaks, oma nägemusi genereerides vaat et isegi kaasautoriks! 

Helsingi raamatumessi meeletuid raamatukoguseid vaadates tabasin end veel ühelt mõttelt. Kuigi Soomes on ilmselt parema elukvaliteedi tõttu inimestel rohkem vaba aega ja sellest tulenevalt ka enam võimalusi rohkem lugeda, võib kaasaaegse tehnoloogia toel kiiresti paisunud raamatutootmise buum ühel hetkel ootamatult kokku variseda. Olles näinud Rahva Raamatu ja Rautakirja (endise Apollo)  laoseise Tallinnas, on tegemist ju kolossaalse ületootmisega. Kuhu need seisma jäänud raamatud küll pannakse? Raamatud kui põldudele ehitatud tuhanded tühjad majad? Raamatud kui aegunud toit Selveri tagahoovis.....?

Kui vähendada tiraaže, läheb iga üksik raamat veel kallimaks ja tõenäosus, et ta lugeja koduriiulile jõuab, piseneb veelgi. Kus on väljapääs? Õpetada lapsi maast madalast uuesti lugema? Aga kuidas? Kas kohustusliku kirjanduse nimekirju pikemaks venitades või keelates teatud nädalapäevadel neil arvutis istumine hoopis? Äkki talitada suisa vastupidi - keelata lugemine lootuses, et keelatud vili on magus ja ihaldusväärne?

Probleeme on palju, sest väikerahvastel, kus tiraažide piiratuse tõttu on raamat kallis, pole tulevikus suuri väljavaateid raamatutegu jõulisemalt rahastada. Aga väikese riigi, ka väikerahva keele ja kultuuri elurikkuse hoidmine ongi kallis lõbu, kus kärpimine alla kriitilise piiri tähendaks haihtumist...

Mark Soosaar
Kihnu Kultuuri Instituudi nõukogu esimees