Erootiline Rannapark

      Pärnu Rannapargi õhk on täis kevadisi kirgi. Emotsioonid kõlavad mitte üksnes punarindade, tihaste ning vintide armulaulus. Varjulised pingid ning põimunud puuvõrad lausa kutsuvad ka inimesi oma ülekeevaid tundeid näitama.
     Ellen Kolgi dolomiitskulptuur "Suplev Koidula", mille äralöödud nina mõned aastad tagasi autor taastas, on saanud nüüd anonüümse kaasautori. Juba mitmendat nädalat kuju kaunistav rinnahoidja on tundmatu "kunstnik" valinud väga suure mõõdutundega!

Lembit Palmi "Päevitaja" leiab kunstisõber Mudaravila ringi läheduses kasvavate luuskede alt.

    Erootilist kunsti on Rannapargis veelgi. Lembit Palmi dolomiittahukas "Päevitaja" pole raske aimata Pärnu rannaliivaga armuühet nautivat naist või meest.
    Kahjuks jäävad kõik Rannaparki kaunistavad skulptuurid anonüümseteks, sest nende loojate kohta puudub igasugune teave. Eriti kurvaks teeb abstraktne tahukas, mille ülaosas seisnud algsed detailid vedelesid murul enne pargi renoveerimist ja päevitavad seal edasi ka nüüd. Ega ometi looda pargivaht (kui selline üldse peaks Rannapargil olema?), et mahakukkunud detailid peagi kiiresti kasvava kultuurkihi alla ära kaovad?

               Anonüümse kunstniku abstarktne dolomiitkuju ootab taastamist

 

Tahaks teada, kas selle jalutajate poole seljaga pööratud öökulli autor pole kogemata Hille Palm?

Ning kes raius välja  dolomiittahukasse peitu pugenud kauni naise?

    Pärnu Rannapark võeti riikliku kaitse alla  1950-ndate aastate lõpus, teoreetilise kaitse all on inglise pargi tüüpi puistu siiani. Miks vaid teoreetilise? Aga seepärast, et vastavalt loodukaitseseadusele on vaja määrata kaitseala piirid, koostada kaitse-eeskiri ning kaitsekorralduskava. Kahekümne iseseisvusaasta jooksul pole keskkonnaministeerium suutnud seda teha. Hoolimata asjaolust, et siin kasvab üle saja erineva puuliigi, mõned neist väga haruldased.  Ka need võiks olla tähistatud kas pargi üldkaardil või siis konkreetsete siltidega.  

    Kaitseala korraliku seadustamiseta seab riik siinsed arendajad üliraskesse olukorda, sest ilma mängureegliteta tekib kiusatus parki istuda erahuvisi teenivaid hooneid, mis omakorda kutsub esile pärnakate valusa vastuseisu.

    Kui õige alustaks jõukohasest - sätiks viie dolomiitkuju juurde sildid autorite nime ja teose nimetusega ning tähistaks ära ka kõige haruldasemad puud?

    See peaks ju ometi olema jõukohane nii Pärnu linnale kui Keskkonnaametile!

    Siis võiks juba edasi rääkida väljavaatest liikuda Pärnu Rahvuspargi suunas.

Minu lemmikpuu Rannapargis on vaigust nõretavate "tissidega" kuusk Rannapuiestee ääres. Puu, kes kolmandalt meetrilt hargneb kaheks. Tore seltsiline Ellen Kolgi "Suplevale Koidulale"!

Kevad tuleb mühinal Manijale

Kanada lagled tegid kiirvisiidi saarele 30.märtsil.

Erinevalt õõvastavatest uputusuudistest nii välis- kui kodumaalt pole Manijalt võimalik hirmuteateid edastada. Pigem oleme siiani saanud veel jala ülemere käia ning eljuk  ehk eesti keeli hõljuk on ka jääminekuks sõiduvalmis pandud. Siis on vanematel manijalastel hõlpsam kahel korral nädalas mandril kaubareisil käia. Süüa tahab ju igaüks, muret on sel kevadel olnud ka linnukestel.

Nõmmelõoke tuli 29.märtsil süüa paluma lausa meie akna alla.

Manija linnuriik täieneb pidevalt uute tulijatega. Veelindudest on kohal juba sinikaelad, jääkosklad, ristpardid. Hanedest ning luikedest rääkimata, sest Kihnu ja Sorgu vahelt viis reedeöine torm mere jääst puhtaks ning kalurid püüavad seal jäärinnas võidu kormoranidega meremagusat.
Kuna aga ööd on endiselt külmad ning hanged siin-seal alles inimesele vööni, siis väikesed laululinnud tulevad endiselt majade juurde toidulisa otsima. Peamised külalised meie maja juures on juba tea mitmendat nädalat rasva- ja sinitihased, rootsiitsitajad, kõiksorti Eestis kohatavad vindilised, kanepilinnud, põld- ja nõmmelõod, punarinnad, talvikesed. Viimased on kui lehekullaga disainitud vedrulelud mõnest suursugusest kuningakojast.

Talvike külastas meid 3.aprilli hommikul. Peagi tuli ta tagasi viie liigikaaslasega.

Teleobjektiiviga kiivitajaid püüdes meenus rahvapärane nimi vaenulind, sest tema see olnudki, kes vilja sisse peitunud maamehi vaenlasele välja andis. Tänapäeval võiks kiivitajale uue parema nime mõelda, sest pea külge kinnitatud saateantenn viib mõtted hoopis salaagendi ametile!

Kiivitajad olid esimesed, kes väljuhäälselt kuulutasid oma territooriumist.

Kõige suurem heameel oli pildistada üsna harva kohatavat suurnokk-vinti, kes oma suure nokaga pidavat isegi kirsikivi katki tegema. Tema suur tinane nokk tuletas meelde üht vana, habemega juudilugu.

Aabramilt küsitakse, miks on juudil suur nina?

Ja Aabram vastab: "Kuna õhk on tasuta!"

Ega muud, kui ilusat tasuta kevadõhku siis kõigile, kellele loodus korda läheb!

Suurnokk-vint ilmus meie akna alla vaid paariks minutiks  6. aprillil ja läinud ta oligi!

Peitepilt: kus on lõoke?