Tule mulle appi sõnalahinguid pidama!

Täna on tähtis, et valimispalavikus me ei kaotaks külma närvi ega südamesoojust.
Kuna vaidluses selgub tõde, siis kutsun kõiki huvilisi kuulama ning ka sõna sekka lööma minu väitlustes kliimateadlase ning loodusfilosoofi Andres Tarandiga, aga ka üksikkandidaadina Riigikokku pürgivaTÜ emeriitprofessori Rein Teesaluga,  erusõjaväelasest kirjaniku Leo Kunnasega ning Eesti Pensionäride Liidu esimehe,  ettevõtja Andres Ergmaga. Kõik väitlusõhtud leiavad aset Uue Kunsti Muuseumis Pärnus.

01. märtsil 15.00 kliimateadlase ja endise europarlamendi saadiku Andres Tarandiga teemal

“Eesti energiatulevik - tuulikud või tuumajaam?”

02. märtsil 17.00 Tartu Ülikooli emeriitprofessori ja meditsiinidoktori Rein Teesaluga teemal “Kumb on tähtsam - süda või hing?”

03. märtsil 17.00 reservväelasest kirjaniku Leo Kunnasega teemal “Kas peaksime olema relvastatud rahvas?”

04. märtsil 17.00 Eesti Pensionäride Liidu esimehe Andres Ergmaga teemal  

“Kas ja kuidas elada 100-aastaseks?”

Mõttevahetuste järel vaatame teemakohaseid autorifilme
"Elektritakso",
"Elu ilma...",
"Vabatahtlikud", 
"Luha Mari 105" jt.

TUGEV NING ARMAS PÄRNUMAA

 (Avaldatud lühendatud kujul Pärnu Postimehes 26.02.2011)


      Olin kuuene, kui ema ja õega kitsarööpmelisel Viljandist Pärnusse jõudsime. Isa tuli meile Audrust hobusega vastu. Linn seisis varemetes, Stalin uhkelt Vanapargi alleel. Jõgedest saime üle ajutiste puusildade. Jannseni tänavat ehtis pärnaallee ning Vana-Pärnus tervitasid kolm imeilusat kaske. Audru tee kohal aga ulgusid vene reaktiivid. Oli kevad 1952.

     Olen näinud vabrikusuitsust Pärnut, imemas maakonda rahvast tühjaks. Hoomanud kolhoosiaja viletsust, ise poisikesena sovhoosipõllul tööd rügades. Tundnud esimest salaarmastust oma kodumaa vastu, Koidula-kooliga jõuluõhtuses tõrvikuvalguses läbi linna marssides...


      Tänased probleemid
      Millised on Pärnu ja Pärnumaa tugevused ning ... nõrkused täna?
Mida tuleb teha Toompeal, et kaugete aegade hiilgus Pärnumaale tagasi tuua?
Arvan, et Pärnumaa ja tema pealinn vajavad jõulist ning samas väga realistlikku visiooni. Aga see ei saa olla õhuloss ulmefilmist. Meie nägemus peab toetuma eelkäijate kogemustele ning tänaste elanike tahtele. Tahtele, mille eeltingimuseks on tugevamate solidaarsus nõrgematega. Arusaamisele, et rõõmud ning mured, edu ja häda peavad kaasaegses ühiskonnas olema jagatud selliselt, et keegi ei jää mängust välja. Meid, eestlasi, on ju nii vähe!

      Pärnumaa pärliteks on töökad inimesed ning rikkalik loodus, viimast lausa mitme uue rahvuspargi jagu! Rahvusvahelises rahvusparkide võrgustikus saaksime oluliselt tõsta Pärnumaa imagot, ent enne on kindlasti vaja muuta looduskaitseseadust, mis täna ei näe ette kohalike elanike kaasamist. Ilma rahva osaluseta ei õnnestu ju hoida loodus- ja kultuuripärandit. See käib ka maavarade kohta. Riigist väljaveo asemel on tark suunata looduslik tooraine kodumaisele tööstusele lisaväärtuse loomiseks – olgu see Pärnumaa metsadest langetatud puit või rabadest lõigatud turvas. Haruldast Koonga roosat dolomiiti tuleks killustikuks purustamise asemel töödelda ehituskiviks. Ja Tootsis-Lavassaares suletava turbatööstuse päästmiseks peab riik appi tulema. Vabrik välismaalastelt välja osta ning sellele uus funktsioon leida! Näiteks lillefarmina, sest hollandlaste ületrumpamiseks on siin kõik olemas – suur soojusjaam, viljakas turbamuld, palju ootel töökäsi. Ning kui tulevikus kerkivad Pärnumaa turbarabadesse tuulikud, siis on triiphoonetes talvepäeva pikendamiseks käepärast ka piisavalt palju elektrit.
     Jättes Eestisse tuumajaam ehitamata ning minnes üle taastuvenergiale, saame puhtaima õhuga riigi Euroopas. Kas pole meeldiv perspektiiv? Eriti teades, et pärast esimest kümmet tööaastat hakkavad tuulikud praktiliselt tasuta voolu andma!

     Pärnumaal on kõrgharidusega töötajaid vaid 15%, üleriigiliselt on näitaja 25% Kas selline madalseis rahuldab meid? Pärnumaa saadikurühm järgmises Riigikogus peaks riigigümnaasiume nõutama meilegi nagu seda on juba teinud mitmed teised maakonnad. Tehes ettepanek Pärnusse mõni riigile oluline valikõppeaine tuua. Näiteks urbanistika ja arhitektuur, mida täna Eesti üldhariduskoolides ei õpetata ning milleks Pärnu ehituslugu annab suured eeldused.

     Pärnu vajab palju ohutumat Via Balticat ja kiiret Rail Balticat. Teed on aga kahesuunalised, teed toovad ja viivad. Mida teha, et Pärnust lahkunud noored oma kodukohta tagasi tuleks? Tunnen paljusid välismaal töötavaid pärnakaid ning mitte kõik ei sea esikohale kõrgemat palka. Head töösuhted, kõrge töökultuur, parem elukeskkond on sageli peamiseks magnetiks. Kaua me talume, et täna elab Pärnumaal üle tuhande heitunud pere kolhoosiaegsetes tondilossides, mida soojaks kütta ja remontida pole võimalik? Ja et ebasolidaarne  vanemahüvitis süvendab kihistumist? Miks mitte langetada viimase lagi keskmisele palgale ning hüvitis pikendada vähemalt kahele aastale, lapse lasteaia-eani?


      Aitab poole aruga valitsemisest!
     Täna on Eesti arengupiduriks Riigikogu „poolearuga“ tööstiil. Jah, just pean nimetama ühe ajupoolkeraga mõtlemist, mis nullib teisest ajupoolkerast ehk opositsioonist lähtuvad signaalid. Üksnes koalitsiooni (hetkel 100% parempoolse) tõdedele toetumine võib kujuneda väikerahvale saatuslikuks. Sestap usun eestlaste talupojamõistusesse, mis käseb valida Riigikokku seekord kindlasti ka üksikkandidaate. Valida oma maakondi esindavaid inimesi, kes seavad eesmärgiks Riigikogu töövõime taastamise, luues selleks usaldusliku ühenduse koalitsiooni ning opositsiooni vahel.

     Üksikkandidaadid on Toompeal väga vajalikud ka Eesti erinevate piirkondade omapära hoidmiseks. Näiteks rannakalureid on Pärnumaal väga vähe – vaid mõnesaja ringis. Aga nende kanda on rahvusliku eluviisi hoidmine. Raske meretöö tulemina kinnipüütud räime hind kümnekordistub teel sadamast turule. Nii võib kalakauplejate ahnus lõpetada ühe iidseima ameti – kaluri oma. On viimane aeg maksta kalurile tema eluohtliku töö eest väärilist tasu ning letiräimele peab tekkima linnarahvale jõukohane hind. Valitsusjuht väidab, et turgu ei saa seadusega reguleerida. Ometi juba 1920. aastal hakkas kehtima tollase valitsuse määrus, mis keelas suurte kasudega vaheltkauplemise ja lubas liigkasuvõtjad 2 aastaks rootsi kardinate taha saata!


     Minu lubadus
     Riigikogus tööd jätkates tahan seista selle eest, et mitte üksnes rannapüük, vaid ka teised meie maakonna ajaloolised elatusalad saaksid tagasi oma elujõu.

     Mu sotsiaaldemokraatlike visioonidega saab tutvuda Uue Kunsti Muuseumis toimuvatel väitlustel poliitikute ja üksikkandidaatidega:

1. märtsil kell 15.00 mõttelahing Andres Tarandiga teemal „Eesti energiatulevik“,
2. märtsil kell 17.00 arutelu meditsiinidoktori Rein Teesaluga „Südame ja hingega“,
3. märtsil kell 17.00 debatt kirjanik Leo Kunnasega „Kas vabadus vajab kaitset?“
4. märtsil kell 17.00 väitlus Eesti Pensionäride Liidu esimehe Andres Ergmaga „Elujõud kõrge elueani“. Kõigile väitlustele järgnevad teemakohased filmid.

Kommenteerisin Delfi.ee lehel 16. veebruari otsesaadet
"Valimisstuudio".
Loe minu kommentaare SIIT

Saadet saab näha SIIT.

Kaua kestab "poolearuga" riigijuhtimine?

Sõitsime kord koos mu seitsmeaastase tütre Kadrianniga mööda Hanila kirikust. Kui laps kuulis, et pühakoda on üle 700 aasta vana, siis ta imestas. Ja hetke pärast lisas: „Aga aeg läheb ju ruttu!“

Läheb tõesti kohutavalt ruttu. Alles ju olid Riigikogu valimised ja ennäe, jälle uued ukse ees!  Erakonnad püüavad taas üksteist üle trumbata õhulosside ja õnnemiraažidega. Suurima õhumulli auhinna võiks anda rohelistele, kes tahavad nn „kodanikupalga“ sildi all Eesti kodanike vahel laiali jagada  ca  1,15 miljardit eurot (18 miljardit krooni), mis piltlikult väljendades on suurem kui kogu Eesti haridusele ja kultuurile ettenähtud eelarveline summa ühtekokku!

Üksikkandidaadid ei ole andnud katteta lubadusi. Meid ühendab soov tuulutada  Eesti läppunud poliitruumi, eriti parteide tagatubasid, kus sageli ei arvestata erakonna lihtliikmetega, rahvast rääkimata.  Üksikkandidaadi rollist on toredasti kirjutanud tunnustatud südamearst, Tartu Ülikooli emeriitprofessor Rein Teesalu, kes ütleb, et erakonnad ei unusta oma erahuvisid, sellele aitab kaasa valijate häälte libisemine. Üksikkandidaat on aga seotud otse oma valijatega, temale antud hääled jäävad temale. Professor Teesalu südame teeb murelikuks meie tervishoiu alarahastatus ning lugupeetud arsti arvates tuleb see kiiremas korras viia vähemalt Euroopa keskmisele tasemele. Rein Teesalu on sünnilt saarlane, seepärast kandideerib ta Saaremaal, Hiiumaal ning Läänemaal

Küsin ka endalt, mida saame me üksikkandidaatidena Riigikogus ära teha? Olen kaheksa aastat parlamendipinki nühkinud ning kõige kurvastavam on olnud kestev vaen opositsiooni ja koalitsiooni vahel. Tänane Riigikogu on kui aju, mille üks poolkera ei kuule ega näe teisest poolkerast tulevaid signaale. Aga väikerahvas ei saa lubada, et teda juhitakse üksnes ühe ajupoolega ehk rahvakeeli „poolearuga“. Usun, et üksikkandidaatide roll saab olema nende kahe poolkera lepitamine, sidumine, koostöövaimu loomine Toompeal. See on ka peapõhjus, miks enne valimiskasti juurde minemist tuleks heita pilk üksikkandidaatide nimekirjale ning valida siit kõige usaldusväärsem mees või naine riigitüüri juurde.

Siis võib loota, et järgmised neli aastat  Riigikogus kujunevad palju viljakamaks kui eelmised kiiresti mööda vilksatanud ja üsnagi sisutühja aastaringi.

Seitse mõtet Pärnumaa kandidaadilt

      1918. aasta hämaral veebruariõhtul Endla rõdult kõlanud Manifest kõigile Eestimaa rahvastele tunnustas Pärnumaad koos Läänemere saarte, Viljandimaa jt maakondadega Eesti Vabariigi lahutamatuks osaks. Kui läheb hästi Eestil, siis käib hästi ka Pärnumaa käsi ning vastupidi – luues edukat Pärnumaad ehitame me eesrindlikku Eestimaad.

     Usun, et Pärnumaa ja tema pealinn Pärnu võivad saada paigaks, kuhu siit lahkunud õnneotsijad tahavad tulevikus tagasi tulla. Pärnumaa tuleb kujundada eriliseks piirkonnaks Läänemere ääres, kuhu tullakse õppima tarka majandamist, nutikat ühiskonnakorraldust, rahvuslike kultuuri- ja loodusväärtuste hoidmist. Et neid sihte saavutada, tuleb palju muuta. Nii maakondlikul kui riiklikul tasandil.

¤ Üksmeele ja koostöö saavutamiseks paarikümne Pärnumaa omavalitsuse vahel on aeg riiklikult seadustada ka teine omavalitsuslik tasand – Maakogu. „Maakondliku parlamendi“ ülesandeks saagu hästitoimiva, ka kõige kaugemaid külasid ja saari rahuldava arstiabi, koolivõrgu, ühistranspordi korraldamine. Samas tasub hoida esmatasandi – tänaste volikogude - elujõudu. Eks ikka selleks, et kohaliku elu üle otsustamine inimestest liiga kaugele ei läheks.

¤   Halvim otsus on rahva seljataga tehtud otsus. Aeg on seadustada külaseltsi ja linnaosa sõnaõigus valla- või linnavolikogus. Elanike arvamust peab küsima enne elutähtsate otsuste langetamist, olgu selleks koolide sulgemine või avamine, loodus- või muinsuskaitsealade kehtestamine. Keegi ei tohi kodumaa edendamisest kõrvale jääda.

¤  Pärnumaa haridustase jääb kõvasti alla Eesti keskmisele. Kui kõrgharidusega töötajate osakaal on üleriigiliselt 25%, siis meie makonnas on see vaid 15%. Üheks lahenduseks oleksid rikkaliku ainevalikuga riigigümnaasiumid koos õpilaskodudega - nii linnas ja kui maakonnas. Pärnu linna vaimse potentsiaali ning õpikeskkonna tõstmiseks on kindlasti vaja avada siin ka humanitaarkallakuga ülikool.

Tegelikult on vaja kogu riigi hariduspoliitikasse tuua otsustav pööre – lisaks tasuta õppele kodumaistes ülikoolides on aeg sisse seada riiklike stpendiumide süsteem, et andekamad noored võiksid siirduda magistriõppesse maailma parimatesse kõrgkoolidesse. Muidugi tingimusel, et pärast lõpetamist tullakse tagasi erialasele tööle kodumaale, võimaluse korral lausa oma kodulinna või -maakonda.

¤   Eesti rahva iivet on aidanud tasakaalustada vanemahüvitis. Ühiskonna sidususe ja solidaarsuse nimel aga peame sotsiaaltoetusi, kaasaarvatud „emapalka“, viimistlema. Vanemahüvitise lagi tuleb langetada keskmise palga tasemele ning hüvitis kestku lasteaia-eani ehk lapse 2-aastaseks saamiseni.

¤   Väikerahvas ei saa lubada, et suur osa meist vireleb äärmises vaesuses ega oma ühtki tööotsa. Põhiseadus ütleb, et „riik korraldab kutseõpet ja abistab tööotsijaid töö leidmisel“. Kas see ka tegelikkuses nii on? Pigem aitab ju tänane valitsus ettevõtjaid, lootes nii uusi töökohti tekitada. Miks aga mitte õppida ajaloost? Kolmekümnendate aastate majanduskriisi ajal kasutati vabu käsi abitöödel, et rajade ühiskonnale olulisi avalikke hooneid ja taristuid. Arvan, et tänasele töötuskindlustusele on vaja leida alternatiiv riikliku tööpuuduse likvideerimise realistliku programmiga.

¤   Eestil tasub tuumajaama ehitamise asemel võtta julge suund taastuvenergeetikale, sest see on inimkonna tulevik. Tuuleelektrijaamade püstitamisel peab aga jälgima, et need ei kerkiks lähemale kui 2km elamutest. Tuuleelektrit tuleb müüa kohalikele inimestele oluliselt odavamalt. Nii muutub Eesti samm-sammu haaval kõige puhtama õhuga riigiks meie maailmajaos.

¤   Pärnumaad läbib rahvusvaheline maantee E67, mis viib otse Euroopasse ning mis on kui tapalava – siin hukkub lubamatult palju inimesi. Pärnumaa saadikute järgmiseks ülesandeks saagu võitlus Via Baltica ümberehitamise nimel neljarealiseks eraldi sõidusuundadega kiirteeks ja seda juba EL finantsperspektiivi 2014-2020 vahenditega. See suurprojekt ärgu sündigu teiste teede arvelt – iga kodu ja töökohani peab jõudma aastaringselt sõidetav tee.

Kust tulevad vahendid nende ideede elluviimiseks? Muutudes puhtaima õhuga riigiks Euroopas, on meil võimalik teenida miljardeid eurosid saastekvootide müügist. Ja lisaraha saada ka progresseeruvast tulumaksust, kus paariprotsendiliste, sujuvate astmete puhul ei hakka toimuma vigurdamisi astmepiiridel.

Ja ikkagi ei usu kandidaat nr 882 rahasse kui ainsasse imettegevasse jõusse.

Imesid teevad ju inimesed, kes tahavad elada oma üürikest elu õnnelikult.

Ja ihkavad teostada end siin, meie ainukesel kodumaal!

KOOS OLEME ALLEE

Lennart Merile kuulub ütlemine: "Üksi oleme puud, koos aga mets". Parafraseerides kirjanikust presidendi mõttekäiku tahaks öelda täna: "Üksi oleme vaid puud, koos aga allee!"
Usun, et meid, üksikkandidaate, ühendab soov  tuua Eesti metsikusse poliitmaastikku rohkem korrastatud ja kaugelevaatavamat tegutsemist kui seda on seal täna. Muide,  Eesti uhkeimad alleed on istutatud arvestusega, et need kestavad aastasadu. Täna Riigikogus menetluses olev Eesti metsanduse arengukava ulatub aga kahjuks vaid aastani 2020! Ja täielikult puudub meie parkide, puiesteede, iluaedade arengukava, isegi 2000.aastal sündinud vastava  Firenze hartaga pole me ühinenud!
Ega parem pole lugu ka teiste loodusressursside hoidmisega. Põlevkivi ahjuajamisele oleme küll ette tõmmanud piirmäära 15 miljonit tonni aastas, ent prantslastega allakirjutatud leping uute katelde ehitamiseks on kui saatanale sõrme andmine. Ehk teisisõnu - tühistub Eesti väljavaade astuda esimeste seas sisse uksest, kust vaatab vastu inimkonna energiatulevik - täielik üleminek taastuvenergiaallikatele.
Usun, üksikkandidaadid suudavad XII Riigikogus ilma teha. Nad esindavad oma piirkonda, seal elavate inimeste rõõme ja muresid. Üksikkandidaat vastutab oma piirkonna, olgu selleks osa meie riigi pealinnast, suurem maakond või väiksemate maakondade kobar, saatuse eest mitte üksnes nelja aasta perspektiivis, vaid aastakümneteks ette. Sest vaadakem üksikkandidaatide nimistut - nad kõik elavad juba pikemat aega oma valimispiirkonnas ning tunnevad-tunnetavad sügavalt oma kodukoha liikumist aastasadade pikkusest minevikust veel pikemasse tulevikku.
Ja veel. Üksikkandidaat ei sõltu ühegi erakonna tagatoast ega pole häälepüüdjaks valimisnimekirja esinumbritele. Üksikkandidaat on kui puu alleel, kelle valija 6. märtsil mulda istutab ja kes ei võitle egoistlikult oma eluruumi eest nagu see toimub metsikus looduses.
Seda muidugi juhul, kui ükskikandidaat mõistab rahvasaadiku missiooni - alla suruda omaenda ihad ning olla oma valijate lootuste ja  unistuste elluviija.      

Pühast pärnapuust ja austusest elu ees

 Pärnu Vanapargi allee pärnad on omakorda koduks

veel teistelegi puudele-taimedele.

Pildil näete ca 135-aastase pärna "kaisus" 

kasvamas ca 20-aastast pihlakat.

Ei mõisa aias hõisata

või laulu minu rind,

sest vanemate verega

on võidetud see pind!

Ka metsas toorel toomingal

ei hüüa minu huul,

vaid talupoja akna all,

seal pühal pärnapuul....

Jah, just pühal pärnapuul. Ja neid pühasid pärnapuid on eesti rahval vägagi palju. Mitte üksnes taevasse kasvanud mitmesaja-aastane pärnaring „Õrna ööbiku“ autori Gustav Wulffi talus Nüpli järve ääres, vaid ka Kastna ja Tõrenurme hiiepärnad, Maarjamäe ohvripärn, Laiuse kuninga pärn. Muide, viimase istutas Laiuse kirikuaeda 29. mail 1701.aastal Rootsi kuningas Karl XII. Sellest 310-aastasest hiiglasest on veel vanem Ilumäe hiiepärn Lahemaal.. Meiegi maakonnas on kolm kuulsat pärna, mis kõik mitmesaja aasta vanused ning kelle elukohaks Halinga vald. Ennemuistsel ajal tulnud Mihklist kolm naist, kes oma säärepaelu sidudes puudeks muutunud. Kai ja Mai jäid elama pärnadena Vahenurmes Allika talu juures, Riinu muutus pärnaks Uduveres, kus ta Pärnu-Jaagupist Lelle poole viiva tee ääres siiani taevasse kõrgub.

Miks pean ma täna seda kõike taaskord meelde tuletama? Miks tuleb tüütuseni korrata elementaarse koolihariduse juurde kuuluvat? Aga seepärast, et 50 aastat okupatsiooni lõikas läbi suure osa meie rahvuslikust kultuurimälust, tõekspidamistest. Ning mitte kõigil meil polnud võimalust kasvada isa ja ema, vanavanemate kõrval, kes hoolimata võõrideoloogiast andsid edasi kaugete esivanemate teadmisi ning kogemusi loodusest.

Nõukogude ideoloogia õpetas sõnades austama elu, ent tegudes toimiti vastupidi. Miljonite hävitatud inimelude kõrval jäi võib-olla tähelepanuta, et samasugune hoiak valitses ka looduse suhtes. Tollaste „teadlaste“ soovitusel püüti loodusest välja lõigata kõik nn „inimesele mittekasulikud liigid“. Looduslikust tasakaalust ning liigirikkusest polnud sellise suhtumise juures mõtet iitsatadagi. Näiteks suured rahapreemiad hüljeste tapjatele olid innustuseks selle mereimetaja populatsiooni täielikuks kaotamiseks Läänemerest. Loodus tuli ju allutada inimese taktikepi alla! Seepärast pole ka ime, kui hiljutises Pärnu Postimehes oli lugeda Leningradi metsatehnilises instituudis õppinud Peeter Krimmi artikkel „Vanad puud tulebki maha saagida“, mis oli täis viha vanu inimesi, eakaid loomi ning põlispuid austavate ning looduse järjepidevust hoidvate kaasmaalaste vastu. Nende inimeste vastu, kes on oma teadmised saanud teistsugustest loodusõpetuse koolkondadest. Tõsi ta on, nagu pole üht ning ainuõiget filosoofiat või filmiõpetust, pole monokultuurne ka dendroloogia. Rääkimata inimtekkelisest loodusest endast. Erinevad ju kui päev ja öö inglise ning prantsuse park. Esimeses lastakse puudel oma kroonid vabalt välja arendada ning nende kuju sõltub istutustihedusest. Teisel juhul peab valitsema sümmeetria ning täiuslik kord – inimkäsi ja käärid annavad puukroonidele ajastu iluideaalile sobiva vormi.

Pärnu parkide ning puiesteede puhul pole kahtlust, millisesse stiili need kuuluvad. See aga ei tähenda sugugi, et inglise puiesteid ning parke ei peaks hooldama kuivanud oksade ja surnud puude eemaldamise, samuti allee „hambaaukudesse“ noorte puude istutamise teel. Tehes seda ettevaatlikult ja targalt, mitte metsatehniku kombel (lank maha ja puruks nabanöör eelmiste põlvkondade mäluga!) – saavutame unikaalseid kooslusi.

Peeter Krimmil on õigus, et olen dendroloogias iseõppija. Ja ma ei häbene seda. Oma esimese puu istutasin juba nelja-aastaselt. Nimelt 1950. aasta kevadel avastasin, et mu liivakastis oli kasvama hakanud üks imelik taim. Ema seletas, et see oli eelmisel sügisel liiva kadunud kastanimuna. Et puuke ei võinud majaseina äärde kasvama jääda, siis istutasin ema abiga selle aianurka ringi. See juhtus Viljandis, Kantrekülas. Kastan kasvas suureks, mina ka. Püüdsin sünnilinna sattudes ikka ja jälle ka oma puu juurest läbi sõita. Aga täna on ta surnud, sest majaomanikul oli vaja autole ruumi teha.

Olen kadakaid, pärni, kuuski, mände, kaski, vahtraid, tammesid (kõik liigid ei tulegi paugult meelde!) oma pika elu jooksul kasvama pannud sadade kaupa. Kadaka ringiistutamine on olnud see kõige keerulisem ettevõtmine. Kui koolipoisina nende okaspüramiididega Audrus mässasin, siis soovitasid vanemad inimesed kadaka tema uues elupaigas samade ilmakaarte järgi mulda panna. Mu lemmikuks on pooppuu, selle mitmesaja-aastaseks kasvava pihlakaperekonna liigi istikuid olen Eestimaale toonud Rootsi ja Ahvenamaa metsadest. Selle talve ilusaim pooppuu-elamus oli Pärnus Rüütli tänaval, kui siidisabade hiigelsuur parv siia punaseid rammusaid marju maiustama lendas...

Eesti dendroloogidest pean suurimaks autoriteediks 2009. aastal manalasse varisenud Endel Laasi, kelle mahukas raamat „Dendroloogia“ (1987) on olnud mulle suurepäraseks teejuhiks juba aastakümneid. Sellest Eesti Maaülikoolile kirjutatud õpikust sain teadusliku kinnituse oma istutuskogemusele, et pärn on varjutaluv puu ning et Firenze hartat (rahvusvaheline kokkulepe ajalooliste aedade, parkide, alleede kaitseks) järgides on igati mõistlik surnud või väljalangenud puid asendada noorte istikutega.

Liigirikkad pargid ning alleed on oluline osa Pärnu turismipotentsiaalist. Linnavalitsus võiks tellida uurimuse, selgitamaks välja, millisel määral aitab just kõrghaljastus Pärnu turismitulu kasvatada ning selle teadmisega tasuks siinset pargimajandust jõuliselt edasi arendada. Väljaõppinud arboristi-dendroloogi töölevõtmine oli ju ka Toomas Kivimägi valimisliidu üks lubadusi!

Mis puutub Peeter Krimmi kummalisse arvamusse miljonitele inimestele väga lähedaseks saanud Anne Franki kastanist Amsterdami vanalinnas ja selle legendaarse puu kestmiseks originaalse lahenduse leidmisest, siis pole minu meelest Pärnu Postimees see ajaleht, kus hollandlasi õpetada. Kui härra Krimmile ei meeldi teiste rahvaste tava austada kõrgesse ikka jõudnud eluvorme ega tunnistada pühaks kultuuriloolisi puid, siis peaks ta selleks kasutama vastavate riikide pressi ja meediat.

Aga me elame vabal maal, kus igaühel on õigus oma arvamusele, ja siinkohal tahan tunnustada oponenti, tänu kellele tekkis võimalus taaskord meenutada Albert Schweitzeri aukartust elu ees. Muide, lugupidamine elu ees juhtis ka meie esivanemate toimetamisi. Vanad kihnlased ei rääkinud loomade tapmisest, vaid „enge võtmisest“. Meie kõige arhailisemad sugulased – Lääne-Siberi metsahandid - küsivad veel ka täna, XXI sajandil, enne puult või põdralt hinge võtmist luba Isa Toorumilt, kogu elava looduse peajumalalt...

KULTUURIPÄRANDIGA ON LOOD SANDID

Kõne põhjal Riigikogus 18. jaanuaril, kus riiklikult tähtsa küsimuse arutelul oli fookuses kultuuripärandi saatus.

Hea juhataja, lugupeetud kolleegid! Täna on siin väga palju ilusaid sõnu ja häid mõtteid kõlanud. Tahaks ka kaasa lüüa ja alustuseks maalida teile kaks nägemuspilti.

Kui sõidate Pärnust mööda suurt riigimaanteed itta ja olete jõudnud Tihemetsa, siis palun pidage oma auto kinni. Üks viit näitab Voltveti mõisa kui riikliku kaitse all oleva mälestise poole, aga teine silt on seal puudu, sest vasakul asub Eesti pikim kõrts. Ka see on mälestis, aga pooles osas juba kokku varisenud. Mõelge, miks on see nii?

Kui sõidate pealinnast Saaremaale, siis pärast Koluvere lossi keerab vana maantee paremale, Jõgeva kõrtsi juurde. Vaadake neid vaevu-vaevu püstiseisvaid lubjakivimüüre, seda fantastilist sammastikku, mis püsib kui ämblikuvõrk. Mõelge palun seal, mida meie, seadusandjad, oleme tegemata jätnud nende kallihinnaliste kultuuriväärtuste säilimiseks?

Juba 2007. aastal teatas Riigikontrolli audit, et Eestis on 500 avariilist mälestist. Tänaseks on ekspertide arvates see number muutunud neljakohaliseks. Enamasti on need meie rahvusliku taluarhitektuuri meistriteosed, mida ootab ees kadumine kodumaa maastikupildist.

Mida oleme me siis teinud või tegemata jätnud selle Riigikogu koosseisu jooksul? Meie erakond on arvamisel, et nelja aasta jooksul ei ole suutnud valitsus ette valmistada korralikku uut muinsuskaitseseadust, seda pole ka meie ise Riigikogus suutnud teha. Me oleme piirdunud vaid kosmeetiliste parandustega, mitte tõsiste põhimõtteliste muudatustega.
Me oleme siin vaielnud, kas aus põllumees võib minna enne kündi oma põllule detonaatoriga või tuleks ka temal see ära keelata, sest et kõik, kes detonaatoriga ringi käivad, oleksid nagu kurjategijad. Oleme jätnud kahe silma vahele mälestiste teisaldamise võimaluse, millest tänane Päevaleht kirjutab ja mis on tegelikult vastuolus põhiseaduse § 32-ga, kus on selgelt kirjas: omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt!

Menetletavas muinsuskaitse seaduse muutmise seaduses puudub pärandkultuuri temaatika. Küsin – miks pole Eesti kümme aastat tagasi Firenzes vastu võetud pärandmaastike hoidmise konventsiooniga siiani ühinenud?

Ja veel. Meil puudub kohalik kaitsekategooria. Alles nädal aega tagasi käisin Tõstamaa valla Alu külas vaatamas taluhooneid, mis on laotud kaunist erivärvilisest graniidist. Ühel nendest oli katus pealt lennanud, inimesed elasid lumehanges, aga riiklikku kaitse alla seda rehielamut tõenäoliselt võtta pole enam mõtet, sest hoone on sedavõrd ümber ehitatud. Samas kohaliku kaitse alla tasuks võib-olla võtta kogu küla, kui meie seadusruumis taoline kategooria oleks.

See, mida me kõik ootasime pooleliolevalt muinsuskaitseseaduse muutmise seaduselt, oli kaasamisprintsiip. Aga võta näpust - mida ei ole, seda pole. Näiteks muinsuskaitseala piiride tõmbamisel, kaitseala väärtuste hindamisel, põhimääruse kehtestamisel puudub planeerimisseadusega analoogiline protsess, kus inimesed saaksid kaasa rääkida. Muinsuskaitsealadel on kehtestatud arvukalt kitsendusi ja piiranguid, mis toovad seal asuvate hoonete ja kinnistute valdajatele oluliselt suuremaid kulutusi. Vajadusest rakendada võrdse kohtlemise printsiipi oleme siit puldist korduvalt rääkinud, ent muutust meie mõttelaadi ei paista kusagilt. Üksikmälestise omanikul on õigus riigilt toetust küsida, kaitsealal kinnistut omaval isikul seda õigust pole. Kuidas saame sellises olukorras tahta, et rahvas armastaks muinsuskaitseinspektorit, kes tuleb ettekirjutusega, mis nõuab fassaadi pisiremondi puhul kallist projekti litsenseeritud firmalt? Palju on räägitud maksusoodustustest mälestiste omanikele, eriti muinsuskaitsealadel omavatel kinnistutel, aga ka selle ideega on Riigikogu jäänud jututoa tasemele.

Tunnistades, et ei valitsus ega Riigikogu pole hakkama saanud kardinaalsete muutustega kultuuripärandi hoidmisel, on meil, sotsiaaldemokraatidel, küll ülimalt kahju, et põhiseaduskomisjoni esimees tekitas olukorra, kus 67 allkirjaga varustatud ehk kahe kolmandiku Riigikogu liikmete soovist kantud põhiseaduslik nurgakivi jääb paika panemata. Jutt on kultuuripärandi paragrahvist, mida see Riigikogu koosseis menetleda ei saa ühel lihtsal põhjusel: teise ja kolmanda lugemise vahel peab olema kuu aega ning seda kuud sellel koosseisul enam pole.

Samas tahaks ma siit kõrgest puldist siiski tunnustada Riigikogu esimeest Ene Ergma’d ja aseesimeest Jüri Ratast ehk kaht kolmandikku Riigikogu juhatusest, kes põhiseaduse muutmise eelnõuga ühinesid. Kindlasti tahaks tunnustada IRL-i liikmeid Tarmo Kõutsi, Elle Kulli, Peeter Tulvistet ja Trivimi Vellistet, kes toetasid eelnõu menetlemist. Me kiidame ja hindame kõrgelt Reformierakonna liikmeid Imre Sooäärt ja Katrin Karisma’d, kes samuti julgesid käe alla panna sellele eelnõule. Ja muidugi täname kõiki Keskerakonna, Roheliste ja Rahvaliidu liikmeid, kes koos sotsidega aasta tagasi eelnõu mõttega ühinesid.
Kõnealune eelnõu oleks meie riigi põhiseadusesse lisanud §-i 53¹ järgmises sõnastuses: "Igaüks on kohustatud hoidma kultuuripärandit. Riik ja omavalitsused toetavad kultuuriväärtuste säilimist". Nii oleksime me ennast kirjutanud nende Euroopa Liidu riikide nimistusse, kellel taoline paragrahv põhiseaduses on juba olemas ja kes on tõeliselt ka seisnud selle eest, et kultuuriväärtused oleksid põhiseaduslikult kaitstud.

Mis teha, kui vaid kolmandik Eesti parlamendist saab kahele kolmandikule „ära teha“ primitiivsel tehnilisel viisil? Kas selline ongi „demokraatia“ Eesti moodi? Arvan, et üks lahendusi on valijate käes. Peagi, juba 6. märtsil saab rahvas otsustada, kas ta valib Toompea künkale rohkem kultuurilembelisi ja -teadlikke inimesi või mitte. Sotsiaaldemokraadid tänase vahetuskaubaga, kus põhiseaduse muutmine asendati ilukõnedega, kohe kindlasti nõusse ei jää.

Mark Soosaar

SDE