Taevasse tõusnud ning kaheks sulanud Sangelaid, ca 14-15 km Manijast
Mõni päev võib su elus olla mitmekordne pühapäev. Ja seda ei juhtu igal aastal.
Emadepäeva hommikul istusime Manija meestega saarekeskuse tantsulaval, lubasime päikesel oma põske silitada, võtsime head kerget õlut ja mõtlesime emadele. Igaühel meist ju on vähemalt üks ema, kellele olla tänu võlgu võimaluse eest kordki siin ilmas elada. Keskpäeval hakkasid aga järjest juhtuma imed. Sorgu saar ujus otse meie saare külje alla. Ei, sugugi mitte joodud õllest või päikesepistest, ammugi mitte meie soovist seda kuue kilomeetri kaugust saart Manijale lähemale nihutada. Lihtsalt meri hakkas tõstma. Nii ütlevad kihnlased ning teisedki rannainimesed siinkandis selle kevadise loodusnähtuse kohta. Silmapiir koos sirendava merega tõusis järjest kõrgemale ning nii näis, et ka Kihnust Pärnusse sõitev parvlaev Liisi on võtnud kursi otse üle Manija kõrval passiva Anõlaiu kiviravade. Õhtu poole vaadates ehmatasime hoopis ära - Sangelaid oli õhku tõusnud ning temast paremal terendas Muhumaa. Kihnus öeldakse peegelsileda mere kohta "plankvaga" ning selline see peegeldav veepind, mis lubas vaadata maakera kumeruse taha, emadepäeval oligi.
Liisi põrutab üle Anõlaiu kivide tagasi Kihnu poole!
Aga sellega imed veel ei lõppenud. Juba laupäeval olid Silla Elvi ning Arno, samuti Vanajuri pererahvas näinud üht eriskummalist lindu. Vanajüri Anni, kes Manijas elanud ühtekokku 78 aastat ning korra isegi Tallinna Loomaaias käinud, polnud samuti oma ihusilmaga nii ilusat lindu näinud. Kirjelduste järgi olnud hästi kirju, pika noka ja kollase tutiga, justkui otse Aafrikast otse siia põhjamaale eksinud tegelane.
Pühapäeval otsustas aga lind end mulle ilmutada ning isegi oma abikaasat tutvustada. Tuli teine otse köögiakna alla, siis lendas kempsu ukse südamekujulisest avast sisse piiluma, seepeale üritas koos naisega kosklakongi tungida. Sinna neid aga ei lastud, sest kosklal käib juba tõsine haudumistöö. Korraks lõid imelinnud oma tutid lehvikuna lahti ning lendasid liblikatena tiibu vuristades mere poole.
Pidin vihast juuksed peast katkuma, sest kaamera oli autos ning õueminek oleks tähendanud haruldase külalise minema peletamist. Kui linnupaar roostiku poole kadus, tõin ruttu kaamera autost ära ning jäin igaks juhuks kambriakna juurde ootele. Ning ennäe imet - need edevad linnud oskasid mu mõtteid lugeda ning tulid hästi lühikeseks fotosessiooniks tagasi. Julgem lendas otse ümmarguse kambriakna ette murule. Pilt tehtud, tõusis vaenukäo abielupaar lendu ning kadus silmapiirilt.
Vaenukägu maiustab tihastest ja rohevintidest mahajäänud seemnetega
Eestis on vaenukägu üliharuldane õõnespesitseja ning juba enne päikseloojangut sai tema jaoks Virve istutatud kase otsa ka pesakast üles pandud. Nüüd jääb vaid loota, et meie linnupuuri meenutav ümmarguste akendega elumaja vaenukäole meelde jäi ning ta tagasi tulles ka temale mõeldud väiksema kodu ümmarguse ukse üles leiab ja omaks võtab...
Manija lapsed kutsusid vanasti karukelli "meelillesteks"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar