Tule mulle appi sõnalahinguid pidama!

Täna on tähtis, et valimispalavikus me ei kaotaks külma närvi ega südamesoojust.
Kuna vaidluses selgub tõde, siis kutsun kõiki huvilisi kuulama ning ka sõna sekka lööma minu väitlustes kliimateadlase ning loodusfilosoofi Andres Tarandiga, aga ka üksikkandidaadina Riigikokku pürgivaTÜ emeriitprofessori Rein Teesaluga,  erusõjaväelasest kirjaniku Leo Kunnasega ning Eesti Pensionäride Liidu esimehe,  ettevõtja Andres Ergmaga. Kõik väitlusõhtud leiavad aset Uue Kunsti Muuseumis Pärnus.

01. märtsil 15.00 kliimateadlase ja endise europarlamendi saadiku Andres Tarandiga teemal

“Eesti energiatulevik - tuulikud või tuumajaam?”

02. märtsil 17.00 Tartu Ülikooli emeriitprofessori ja meditsiinidoktori Rein Teesaluga teemal “Kumb on tähtsam - süda või hing?”

03. märtsil 17.00 reservväelasest kirjaniku Leo Kunnasega teemal “Kas peaksime olema relvastatud rahvas?”

04. märtsil 17.00 Eesti Pensionäride Liidu esimehe Andres Ergmaga teemal  

“Kas ja kuidas elada 100-aastaseks?”

Mõttevahetuste järel vaatame teemakohaseid autorifilme
"Elektritakso",
"Elu ilma...",
"Vabatahtlikud", 
"Luha Mari 105" jt.

TUGEV NING ARMAS PÄRNUMAA

 (Avaldatud lühendatud kujul Pärnu Postimehes 26.02.2011)


      Olin kuuene, kui ema ja õega kitsarööpmelisel Viljandist Pärnusse jõudsime. Isa tuli meile Audrust hobusega vastu. Linn seisis varemetes, Stalin uhkelt Vanapargi alleel. Jõgedest saime üle ajutiste puusildade. Jannseni tänavat ehtis pärnaallee ning Vana-Pärnus tervitasid kolm imeilusat kaske. Audru tee kohal aga ulgusid vene reaktiivid. Oli kevad 1952.

     Olen näinud vabrikusuitsust Pärnut, imemas maakonda rahvast tühjaks. Hoomanud kolhoosiaja viletsust, ise poisikesena sovhoosipõllul tööd rügades. Tundnud esimest salaarmastust oma kodumaa vastu, Koidula-kooliga jõuluõhtuses tõrvikuvalguses läbi linna marssides...


      Tänased probleemid
      Millised on Pärnu ja Pärnumaa tugevused ning ... nõrkused täna?
Mida tuleb teha Toompeal, et kaugete aegade hiilgus Pärnumaale tagasi tuua?
Arvan, et Pärnumaa ja tema pealinn vajavad jõulist ning samas väga realistlikku visiooni. Aga see ei saa olla õhuloss ulmefilmist. Meie nägemus peab toetuma eelkäijate kogemustele ning tänaste elanike tahtele. Tahtele, mille eeltingimuseks on tugevamate solidaarsus nõrgematega. Arusaamisele, et rõõmud ning mured, edu ja häda peavad kaasaegses ühiskonnas olema jagatud selliselt, et keegi ei jää mängust välja. Meid, eestlasi, on ju nii vähe!

      Pärnumaa pärliteks on töökad inimesed ning rikkalik loodus, viimast lausa mitme uue rahvuspargi jagu! Rahvusvahelises rahvusparkide võrgustikus saaksime oluliselt tõsta Pärnumaa imagot, ent enne on kindlasti vaja muuta looduskaitseseadust, mis täna ei näe ette kohalike elanike kaasamist. Ilma rahva osaluseta ei õnnestu ju hoida loodus- ja kultuuripärandit. See käib ka maavarade kohta. Riigist väljaveo asemel on tark suunata looduslik tooraine kodumaisele tööstusele lisaväärtuse loomiseks – olgu see Pärnumaa metsadest langetatud puit või rabadest lõigatud turvas. Haruldast Koonga roosat dolomiiti tuleks killustikuks purustamise asemel töödelda ehituskiviks. Ja Tootsis-Lavassaares suletava turbatööstuse päästmiseks peab riik appi tulema. Vabrik välismaalastelt välja osta ning sellele uus funktsioon leida! Näiteks lillefarmina, sest hollandlaste ületrumpamiseks on siin kõik olemas – suur soojusjaam, viljakas turbamuld, palju ootel töökäsi. Ning kui tulevikus kerkivad Pärnumaa turbarabadesse tuulikud, siis on triiphoonetes talvepäeva pikendamiseks käepärast ka piisavalt palju elektrit.
     Jättes Eestisse tuumajaam ehitamata ning minnes üle taastuvenergiale, saame puhtaima õhuga riigi Euroopas. Kas pole meeldiv perspektiiv? Eriti teades, et pärast esimest kümmet tööaastat hakkavad tuulikud praktiliselt tasuta voolu andma!

     Pärnumaal on kõrgharidusega töötajaid vaid 15%, üleriigiliselt on näitaja 25% Kas selline madalseis rahuldab meid? Pärnumaa saadikurühm järgmises Riigikogus peaks riigigümnaasiume nõutama meilegi nagu seda on juba teinud mitmed teised maakonnad. Tehes ettepanek Pärnusse mõni riigile oluline valikõppeaine tuua. Näiteks urbanistika ja arhitektuur, mida täna Eesti üldhariduskoolides ei õpetata ning milleks Pärnu ehituslugu annab suured eeldused.

     Pärnu vajab palju ohutumat Via Balticat ja kiiret Rail Balticat. Teed on aga kahesuunalised, teed toovad ja viivad. Mida teha, et Pärnust lahkunud noored oma kodukohta tagasi tuleks? Tunnen paljusid välismaal töötavaid pärnakaid ning mitte kõik ei sea esikohale kõrgemat palka. Head töösuhted, kõrge töökultuur, parem elukeskkond on sageli peamiseks magnetiks. Kaua me talume, et täna elab Pärnumaal üle tuhande heitunud pere kolhoosiaegsetes tondilossides, mida soojaks kütta ja remontida pole võimalik? Ja et ebasolidaarne  vanemahüvitis süvendab kihistumist? Miks mitte langetada viimase lagi keskmisele palgale ning hüvitis pikendada vähemalt kahele aastale, lapse lasteaia-eani?


      Aitab poole aruga valitsemisest!
     Täna on Eesti arengupiduriks Riigikogu „poolearuga“ tööstiil. Jah, just pean nimetama ühe ajupoolkeraga mõtlemist, mis nullib teisest ajupoolkerast ehk opositsioonist lähtuvad signaalid. Üksnes koalitsiooni (hetkel 100% parempoolse) tõdedele toetumine võib kujuneda väikerahvale saatuslikuks. Sestap usun eestlaste talupojamõistusesse, mis käseb valida Riigikokku seekord kindlasti ka üksikkandidaate. Valida oma maakondi esindavaid inimesi, kes seavad eesmärgiks Riigikogu töövõime taastamise, luues selleks usaldusliku ühenduse koalitsiooni ning opositsiooni vahel.

     Üksikkandidaadid on Toompeal väga vajalikud ka Eesti erinevate piirkondade omapära hoidmiseks. Näiteks rannakalureid on Pärnumaal väga vähe – vaid mõnesaja ringis. Aga nende kanda on rahvusliku eluviisi hoidmine. Raske meretöö tulemina kinnipüütud räime hind kümnekordistub teel sadamast turule. Nii võib kalakauplejate ahnus lõpetada ühe iidseima ameti – kaluri oma. On viimane aeg maksta kalurile tema eluohtliku töö eest väärilist tasu ning letiräimele peab tekkima linnarahvale jõukohane hind. Valitsusjuht väidab, et turgu ei saa seadusega reguleerida. Ometi juba 1920. aastal hakkas kehtima tollase valitsuse määrus, mis keelas suurte kasudega vaheltkauplemise ja lubas liigkasuvõtjad 2 aastaks rootsi kardinate taha saata!


     Minu lubadus
     Riigikogus tööd jätkates tahan seista selle eest, et mitte üksnes rannapüük, vaid ka teised meie maakonna ajaloolised elatusalad saaksid tagasi oma elujõu.

     Mu sotsiaaldemokraatlike visioonidega saab tutvuda Uue Kunsti Muuseumis toimuvatel väitlustel poliitikute ja üksikkandidaatidega:

1. märtsil kell 15.00 mõttelahing Andres Tarandiga teemal „Eesti energiatulevik“,
2. märtsil kell 17.00 arutelu meditsiinidoktori Rein Teesaluga „Südame ja hingega“,
3. märtsil kell 17.00 debatt kirjanik Leo Kunnasega „Kas vabadus vajab kaitset?“
4. märtsil kell 17.00 väitlus Eesti Pensionäride Liidu esimehe Andres Ergmaga „Elujõud kõrge elueani“. Kõigile väitlustele järgnevad teemakohased filmid.

Kommenteerisin Delfi.ee lehel 16. veebruari otsesaadet
"Valimisstuudio".
Loe minu kommentaare SIIT

Saadet saab näha SIIT.

Kaua kestab "poolearuga" riigijuhtimine?

Sõitsime kord koos mu seitsmeaastase tütre Kadrianniga mööda Hanila kirikust. Kui laps kuulis, et pühakoda on üle 700 aasta vana, siis ta imestas. Ja hetke pärast lisas: „Aga aeg läheb ju ruttu!“

Läheb tõesti kohutavalt ruttu. Alles ju olid Riigikogu valimised ja ennäe, jälle uued ukse ees!  Erakonnad püüavad taas üksteist üle trumbata õhulosside ja õnnemiraažidega. Suurima õhumulli auhinna võiks anda rohelistele, kes tahavad nn „kodanikupalga“ sildi all Eesti kodanike vahel laiali jagada  ca  1,15 miljardit eurot (18 miljardit krooni), mis piltlikult väljendades on suurem kui kogu Eesti haridusele ja kultuurile ettenähtud eelarveline summa ühtekokku!

Üksikkandidaadid ei ole andnud katteta lubadusi. Meid ühendab soov tuulutada  Eesti läppunud poliitruumi, eriti parteide tagatubasid, kus sageli ei arvestata erakonna lihtliikmetega, rahvast rääkimata.  Üksikkandidaadi rollist on toredasti kirjutanud tunnustatud südamearst, Tartu Ülikooli emeriitprofessor Rein Teesalu, kes ütleb, et erakonnad ei unusta oma erahuvisid, sellele aitab kaasa valijate häälte libisemine. Üksikkandidaat on aga seotud otse oma valijatega, temale antud hääled jäävad temale. Professor Teesalu südame teeb murelikuks meie tervishoiu alarahastatus ning lugupeetud arsti arvates tuleb see kiiremas korras viia vähemalt Euroopa keskmisele tasemele. Rein Teesalu on sünnilt saarlane, seepärast kandideerib ta Saaremaal, Hiiumaal ning Läänemaal

Küsin ka endalt, mida saame me üksikkandidaatidena Riigikogus ära teha? Olen kaheksa aastat parlamendipinki nühkinud ning kõige kurvastavam on olnud kestev vaen opositsiooni ja koalitsiooni vahel. Tänane Riigikogu on kui aju, mille üks poolkera ei kuule ega näe teisest poolkerast tulevaid signaale. Aga väikerahvas ei saa lubada, et teda juhitakse üksnes ühe ajupoolega ehk rahvakeeli „poolearuga“. Usun, et üksikkandidaatide roll saab olema nende kahe poolkera lepitamine, sidumine, koostöövaimu loomine Toompeal. See on ka peapõhjus, miks enne valimiskasti juurde minemist tuleks heita pilk üksikkandidaatide nimekirjale ning valida siit kõige usaldusväärsem mees või naine riigitüüri juurde.

Siis võib loota, et järgmised neli aastat  Riigikogus kujunevad palju viljakamaks kui eelmised kiiresti mööda vilksatanud ja üsnagi sisutühja aastaringi.

Seitse mõtet Pärnumaa kandidaadilt

      1918. aasta hämaral veebruariõhtul Endla rõdult kõlanud Manifest kõigile Eestimaa rahvastele tunnustas Pärnumaad koos Läänemere saarte, Viljandimaa jt maakondadega Eesti Vabariigi lahutamatuks osaks. Kui läheb hästi Eestil, siis käib hästi ka Pärnumaa käsi ning vastupidi – luues edukat Pärnumaad ehitame me eesrindlikku Eestimaad.

     Usun, et Pärnumaa ja tema pealinn Pärnu võivad saada paigaks, kuhu siit lahkunud õnneotsijad tahavad tulevikus tagasi tulla. Pärnumaa tuleb kujundada eriliseks piirkonnaks Läänemere ääres, kuhu tullakse õppima tarka majandamist, nutikat ühiskonnakorraldust, rahvuslike kultuuri- ja loodusväärtuste hoidmist. Et neid sihte saavutada, tuleb palju muuta. Nii maakondlikul kui riiklikul tasandil.

¤ Üksmeele ja koostöö saavutamiseks paarikümne Pärnumaa omavalitsuse vahel on aeg riiklikult seadustada ka teine omavalitsuslik tasand – Maakogu. „Maakondliku parlamendi“ ülesandeks saagu hästitoimiva, ka kõige kaugemaid külasid ja saari rahuldava arstiabi, koolivõrgu, ühistranspordi korraldamine. Samas tasub hoida esmatasandi – tänaste volikogude - elujõudu. Eks ikka selleks, et kohaliku elu üle otsustamine inimestest liiga kaugele ei läheks.

¤   Halvim otsus on rahva seljataga tehtud otsus. Aeg on seadustada külaseltsi ja linnaosa sõnaõigus valla- või linnavolikogus. Elanike arvamust peab küsima enne elutähtsate otsuste langetamist, olgu selleks koolide sulgemine või avamine, loodus- või muinsuskaitsealade kehtestamine. Keegi ei tohi kodumaa edendamisest kõrvale jääda.

¤  Pärnumaa haridustase jääb kõvasti alla Eesti keskmisele. Kui kõrgharidusega töötajate osakaal on üleriigiliselt 25%, siis meie makonnas on see vaid 15%. Üheks lahenduseks oleksid rikkaliku ainevalikuga riigigümnaasiumid koos õpilaskodudega - nii linnas ja kui maakonnas. Pärnu linna vaimse potentsiaali ning õpikeskkonna tõstmiseks on kindlasti vaja avada siin ka humanitaarkallakuga ülikool.

Tegelikult on vaja kogu riigi hariduspoliitikasse tuua otsustav pööre – lisaks tasuta õppele kodumaistes ülikoolides on aeg sisse seada riiklike stpendiumide süsteem, et andekamad noored võiksid siirduda magistriõppesse maailma parimatesse kõrgkoolidesse. Muidugi tingimusel, et pärast lõpetamist tullakse tagasi erialasele tööle kodumaale, võimaluse korral lausa oma kodulinna või -maakonda.

¤   Eesti rahva iivet on aidanud tasakaalustada vanemahüvitis. Ühiskonna sidususe ja solidaarsuse nimel aga peame sotsiaaltoetusi, kaasaarvatud „emapalka“, viimistlema. Vanemahüvitise lagi tuleb langetada keskmise palga tasemele ning hüvitis kestku lasteaia-eani ehk lapse 2-aastaseks saamiseni.

¤   Väikerahvas ei saa lubada, et suur osa meist vireleb äärmises vaesuses ega oma ühtki tööotsa. Põhiseadus ütleb, et „riik korraldab kutseõpet ja abistab tööotsijaid töö leidmisel“. Kas see ka tegelikkuses nii on? Pigem aitab ju tänane valitsus ettevõtjaid, lootes nii uusi töökohti tekitada. Miks aga mitte õppida ajaloost? Kolmekümnendate aastate majanduskriisi ajal kasutati vabu käsi abitöödel, et rajade ühiskonnale olulisi avalikke hooneid ja taristuid. Arvan, et tänasele töötuskindlustusele on vaja leida alternatiiv riikliku tööpuuduse likvideerimise realistliku programmiga.

¤   Eestil tasub tuumajaama ehitamise asemel võtta julge suund taastuvenergeetikale, sest see on inimkonna tulevik. Tuuleelektrijaamade püstitamisel peab aga jälgima, et need ei kerkiks lähemale kui 2km elamutest. Tuuleelektrit tuleb müüa kohalikele inimestele oluliselt odavamalt. Nii muutub Eesti samm-sammu haaval kõige puhtama õhuga riigiks meie maailmajaos.

¤   Pärnumaad läbib rahvusvaheline maantee E67, mis viib otse Euroopasse ning mis on kui tapalava – siin hukkub lubamatult palju inimesi. Pärnumaa saadikute järgmiseks ülesandeks saagu võitlus Via Baltica ümberehitamise nimel neljarealiseks eraldi sõidusuundadega kiirteeks ja seda juba EL finantsperspektiivi 2014-2020 vahenditega. See suurprojekt ärgu sündigu teiste teede arvelt – iga kodu ja töökohani peab jõudma aastaringselt sõidetav tee.

Kust tulevad vahendid nende ideede elluviimiseks? Muutudes puhtaima õhuga riigiks Euroopas, on meil võimalik teenida miljardeid eurosid saastekvootide müügist. Ja lisaraha saada ka progresseeruvast tulumaksust, kus paariprotsendiliste, sujuvate astmete puhul ei hakka toimuma vigurdamisi astmepiiridel.

Ja ikkagi ei usu kandidaat nr 882 rahasse kui ainsasse imettegevasse jõusse.

Imesid teevad ju inimesed, kes tahavad elada oma üürikest elu õnnelikult.

Ja ihkavad teostada end siin, meie ainukesel kodumaal!