pühapäev, 27. veebruar 2011

TUGEV NING ARMAS PÄRNUMAA

 (Avaldatud lühendatud kujul Pärnu Postimehes 26.02.2011)


      Olin kuuene, kui ema ja õega kitsarööpmelisel Viljandist Pärnusse jõudsime. Isa tuli meile Audrust hobusega vastu. Linn seisis varemetes, Stalin uhkelt Vanapargi alleel. Jõgedest saime üle ajutiste puusildade. Jannseni tänavat ehtis pärnaallee ning Vana-Pärnus tervitasid kolm imeilusat kaske. Audru tee kohal aga ulgusid vene reaktiivid. Oli kevad 1952.

     Olen näinud vabrikusuitsust Pärnut, imemas maakonda rahvast tühjaks. Hoomanud kolhoosiaja viletsust, ise poisikesena sovhoosipõllul tööd rügades. Tundnud esimest salaarmastust oma kodumaa vastu, Koidula-kooliga jõuluõhtuses tõrvikuvalguses läbi linna marssides...


      Tänased probleemid
      Millised on Pärnu ja Pärnumaa tugevused ning ... nõrkused täna?
Mida tuleb teha Toompeal, et kaugete aegade hiilgus Pärnumaale tagasi tuua?
Arvan, et Pärnumaa ja tema pealinn vajavad jõulist ning samas väga realistlikku visiooni. Aga see ei saa olla õhuloss ulmefilmist. Meie nägemus peab toetuma eelkäijate kogemustele ning tänaste elanike tahtele. Tahtele, mille eeltingimuseks on tugevamate solidaarsus nõrgematega. Arusaamisele, et rõõmud ning mured, edu ja häda peavad kaasaegses ühiskonnas olema jagatud selliselt, et keegi ei jää mängust välja. Meid, eestlasi, on ju nii vähe!

      Pärnumaa pärliteks on töökad inimesed ning rikkalik loodus, viimast lausa mitme uue rahvuspargi jagu! Rahvusvahelises rahvusparkide võrgustikus saaksime oluliselt tõsta Pärnumaa imagot, ent enne on kindlasti vaja muuta looduskaitseseadust, mis täna ei näe ette kohalike elanike kaasamist. Ilma rahva osaluseta ei õnnestu ju hoida loodus- ja kultuuripärandit. See käib ka maavarade kohta. Riigist väljaveo asemel on tark suunata looduslik tooraine kodumaisele tööstusele lisaväärtuse loomiseks – olgu see Pärnumaa metsadest langetatud puit või rabadest lõigatud turvas. Haruldast Koonga roosat dolomiiti tuleks killustikuks purustamise asemel töödelda ehituskiviks. Ja Tootsis-Lavassaares suletava turbatööstuse päästmiseks peab riik appi tulema. Vabrik välismaalastelt välja osta ning sellele uus funktsioon leida! Näiteks lillefarmina, sest hollandlaste ületrumpamiseks on siin kõik olemas – suur soojusjaam, viljakas turbamuld, palju ootel töökäsi. Ning kui tulevikus kerkivad Pärnumaa turbarabadesse tuulikud, siis on triiphoonetes talvepäeva pikendamiseks käepärast ka piisavalt palju elektrit.
     Jättes Eestisse tuumajaam ehitamata ning minnes üle taastuvenergiale, saame puhtaima õhuga riigi Euroopas. Kas pole meeldiv perspektiiv? Eriti teades, et pärast esimest kümmet tööaastat hakkavad tuulikud praktiliselt tasuta voolu andma!

     Pärnumaal on kõrgharidusega töötajaid vaid 15%, üleriigiliselt on näitaja 25% Kas selline madalseis rahuldab meid? Pärnumaa saadikurühm järgmises Riigikogus peaks riigigümnaasiume nõutama meilegi nagu seda on juba teinud mitmed teised maakonnad. Tehes ettepanek Pärnusse mõni riigile oluline valikõppeaine tuua. Näiteks urbanistika ja arhitektuur, mida täna Eesti üldhariduskoolides ei õpetata ning milleks Pärnu ehituslugu annab suured eeldused.

     Pärnu vajab palju ohutumat Via Balticat ja kiiret Rail Balticat. Teed on aga kahesuunalised, teed toovad ja viivad. Mida teha, et Pärnust lahkunud noored oma kodukohta tagasi tuleks? Tunnen paljusid välismaal töötavaid pärnakaid ning mitte kõik ei sea esikohale kõrgemat palka. Head töösuhted, kõrge töökultuur, parem elukeskkond on sageli peamiseks magnetiks. Kaua me talume, et täna elab Pärnumaal üle tuhande heitunud pere kolhoosiaegsetes tondilossides, mida soojaks kütta ja remontida pole võimalik? Ja et ebasolidaarne  vanemahüvitis süvendab kihistumist? Miks mitte langetada viimase lagi keskmisele palgale ning hüvitis pikendada vähemalt kahele aastale, lapse lasteaia-eani?


      Aitab poole aruga valitsemisest!
     Täna on Eesti arengupiduriks Riigikogu „poolearuga“ tööstiil. Jah, just pean nimetama ühe ajupoolkeraga mõtlemist, mis nullib teisest ajupoolkerast ehk opositsioonist lähtuvad signaalid. Üksnes koalitsiooni (hetkel 100% parempoolse) tõdedele toetumine võib kujuneda väikerahvale saatuslikuks. Sestap usun eestlaste talupojamõistusesse, mis käseb valida Riigikokku seekord kindlasti ka üksikkandidaate. Valida oma maakondi esindavaid inimesi, kes seavad eesmärgiks Riigikogu töövõime taastamise, luues selleks usaldusliku ühenduse koalitsiooni ning opositsiooni vahel.

     Üksikkandidaadid on Toompeal väga vajalikud ka Eesti erinevate piirkondade omapära hoidmiseks. Näiteks rannakalureid on Pärnumaal väga vähe – vaid mõnesaja ringis. Aga nende kanda on rahvusliku eluviisi hoidmine. Raske meretöö tulemina kinnipüütud räime hind kümnekordistub teel sadamast turule. Nii võib kalakauplejate ahnus lõpetada ühe iidseima ameti – kaluri oma. On viimane aeg maksta kalurile tema eluohtliku töö eest väärilist tasu ning letiräimele peab tekkima linnarahvale jõukohane hind. Valitsusjuht väidab, et turgu ei saa seadusega reguleerida. Ometi juba 1920. aastal hakkas kehtima tollase valitsuse määrus, mis keelas suurte kasudega vaheltkauplemise ja lubas liigkasuvõtjad 2 aastaks rootsi kardinate taha saata!


     Minu lubadus
     Riigikogus tööd jätkates tahan seista selle eest, et mitte üksnes rannapüük, vaid ka teised meie maakonna ajaloolised elatusalad saaksid tagasi oma elujõu.

     Mu sotsiaaldemokraatlike visioonidega saab tutvuda Uue Kunsti Muuseumis toimuvatel väitlustel poliitikute ja üksikkandidaatidega:

1. märtsil kell 15.00 mõttelahing Andres Tarandiga teemal „Eesti energiatulevik“,
2. märtsil kell 17.00 arutelu meditsiinidoktori Rein Teesaluga „Südame ja hingega“,
3. märtsil kell 17.00 debatt kirjanik Leo Kunnasega „Kas vabadus vajab kaitset?“
4. märtsil kell 17.00 väitlus Eesti Pensionäride Liidu esimehe Andres Ergmaga „Elujõud kõrge elueani“. Kõigile väitlustele järgnevad teemakohased filmid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar