Imed võivad tabada sind ka kodus

Taevasse tõusnud ning kaheks sulanud Sangelaid, ca 14-15 km Manijast

Mõni päev võib su elus olla mitmekordne pühapäev. Ja seda ei juhtu igal aastal.

Emadepäeva hommikul istusime Manija meestega saarekeskuse tantsulaval, lubasime päikesel oma põske silitada, võtsime head kerget õlut ja mõtlesime emadele. Igaühel meist ju on vähemalt üks ema, kellele olla tänu võlgu võimaluse eest kordki  siin ilmas elada. Keskpäeval hakkasid aga järjest juhtuma imed. Sorgu saar ujus otse meie saare külje alla. Ei, sugugi mitte joodud õllest või päikesepistest, ammugi mitte meie soovist seda kuue kilomeetri kaugust saart Manijale lähemale nihutada. Lihtsalt meri hakkas tõstma. Nii ütlevad kihnlased ning teisedki rannainimesed siinkandis selle kevadise loodusnähtuse kohta. Silmapiir koos sirendava merega tõusis järjest kõrgemale ning nii näis, et ka Kihnust Pärnusse sõitev parvlaev Liisi on võtnud kursi otse üle Manija kõrval passiva Anõlaiu kiviravade.  Õhtu poole vaadates ehmatasime hoopis ära - Sangelaid oli õhku tõusnud ning temast paremal terendas Muhumaa. Kihnus öeldakse peegelsileda mere kohta "plankvaga" ning selline see peegeldav veepind, mis lubas vaadata maakera kumeruse taha, emadepäeval oligi.

Liisi põrutab üle Anõlaiu kivide tagasi Kihnu poole!

Aga sellega imed veel ei lõppenud. Juba laupäeval olid Silla Elvi ning Arno, samuti Vanajuri pererahvas näinud üht eriskummalist lindu. Vanajüri Anni, kes Manijas elanud ühtekokku 78 aastat ning korra isegi Tallinna Loomaaias käinud, polnud samuti oma ihusilmaga nii ilusat lindu näinud. Kirjelduste järgi olnud hästi kirju, pika noka ja kollase tutiga, justkui otse Aafrikast otse siia põhjamaale eksinud tegelane.
Pühapäeval otsustas aga lind end mulle ilmutada ning isegi oma abikaasat tutvustada. Tuli teine otse köögiakna alla, siis lendas kempsu ukse südamekujulisest avast sisse piiluma, seepeale üritas koos naisega kosklakongi tungida. Sinna neid aga ei lastud, sest kosklal käib juba tõsine haudumistöö. Korraks lõid imelinnud oma tutid lehvikuna lahti ning lendasid liblikatena tiibu vuristades mere poole.
Pidin vihast juuksed peast katkuma, sest kaamera oli autos ning õueminek oleks tähendanud haruldase külalise minema peletamist. Kui linnupaar roostiku poole kadus, tõin ruttu kaamera autost ära ning jäin igaks juhuks kambriakna juurde ootele. Ning ennäe imet - need edevad linnud oskasid mu mõtteid lugeda ning tulid hästi lühikeseks fotosessiooniks tagasi. Julgem lendas otse ümmarguse kambriakna ette murule. Pilt tehtud, tõusis vaenukäo abielupaar lendu ning kadus silmapiirilt.

Vaenukägu maiustab tihastest ja rohevintidest mahajäänud seemnetega

Eestis on  vaenukägu üliharuldane õõnespesitseja ning juba enne päikseloojangut sai tema jaoks Virve istutatud kase otsa ka pesakast üles pandud. Nüüd jääb vaid loota, et meie linnupuuri meenutav ümmarguste akendega elumaja vaenukäole meelde jäi ning ta tagasi tulles ka temale mõeldud väiksema kodu ümmarguse ukse üles leiab ja omaks võtab...

Manija lapsed kutsusid vanasti karukelli "meelillesteks"

Erootiline Rannapark

      Pärnu Rannapargi õhk on täis kevadisi kirgi. Emotsioonid kõlavad mitte üksnes punarindade, tihaste ning vintide armulaulus. Varjulised pingid ning põimunud puuvõrad lausa kutsuvad ka inimesi oma ülekeevaid tundeid näitama.
     Ellen Kolgi dolomiitskulptuur "Suplev Koidula", mille äralöödud nina mõned aastad tagasi autor taastas, on saanud nüüd anonüümse kaasautori. Juba mitmendat nädalat kuju kaunistav rinnahoidja on tundmatu "kunstnik" valinud väga suure mõõdutundega!

Lembit Palmi "Päevitaja" leiab kunstisõber Mudaravila ringi läheduses kasvavate luuskede alt.

    Erootilist kunsti on Rannapargis veelgi. Lembit Palmi dolomiittahukas "Päevitaja" pole raske aimata Pärnu rannaliivaga armuühet nautivat naist või meest.
    Kahjuks jäävad kõik Rannaparki kaunistavad skulptuurid anonüümseteks, sest nende loojate kohta puudub igasugune teave. Eriti kurvaks teeb abstraktne tahukas, mille ülaosas seisnud algsed detailid vedelesid murul enne pargi renoveerimist ja päevitavad seal edasi ka nüüd. Ega ometi looda pargivaht (kui selline üldse peaks Rannapargil olema?), et mahakukkunud detailid peagi kiiresti kasvava kultuurkihi alla ära kaovad?

               Anonüümse kunstniku abstarktne dolomiitkuju ootab taastamist

 

Tahaks teada, kas selle jalutajate poole seljaga pööratud öökulli autor pole kogemata Hille Palm?

Ning kes raius välja  dolomiittahukasse peitu pugenud kauni naise?

    Pärnu Rannapark võeti riikliku kaitse alla  1950-ndate aastate lõpus, teoreetilise kaitse all on inglise pargi tüüpi puistu siiani. Miks vaid teoreetilise? Aga seepärast, et vastavalt loodukaitseseadusele on vaja määrata kaitseala piirid, koostada kaitse-eeskiri ning kaitsekorralduskava. Kahekümne iseseisvusaasta jooksul pole keskkonnaministeerium suutnud seda teha. Hoolimata asjaolust, et siin kasvab üle saja erineva puuliigi, mõned neist väga haruldased.  Ka need võiks olla tähistatud kas pargi üldkaardil või siis konkreetsete siltidega.  

    Kaitseala korraliku seadustamiseta seab riik siinsed arendajad üliraskesse olukorda, sest ilma mängureegliteta tekib kiusatus parki istuda erahuvisi teenivaid hooneid, mis omakorda kutsub esile pärnakate valusa vastuseisu.

    Kui õige alustaks jõukohasest - sätiks viie dolomiitkuju juurde sildid autorite nime ja teose nimetusega ning tähistaks ära ka kõige haruldasemad puud?

    See peaks ju ometi olema jõukohane nii Pärnu linnale kui Keskkonnaametile!

    Siis võiks juba edasi rääkida väljavaatest liikuda Pärnu Rahvuspargi suunas.

Minu lemmikpuu Rannapargis on vaigust nõretavate "tissidega" kuusk Rannapuiestee ääres. Puu, kes kolmandalt meetrilt hargneb kaheks. Tore seltsiline Ellen Kolgi "Suplevale Koidulale"!

Kevad tuleb mühinal Manijale

Kanada lagled tegid kiirvisiidi saarele 30.märtsil.

Erinevalt õõvastavatest uputusuudistest nii välis- kui kodumaalt pole Manijalt võimalik hirmuteateid edastada. Pigem oleme siiani saanud veel jala ülemere käia ning eljuk  ehk eesti keeli hõljuk on ka jääminekuks sõiduvalmis pandud. Siis on vanematel manijalastel hõlpsam kahel korral nädalas mandril kaubareisil käia. Süüa tahab ju igaüks, muret on sel kevadel olnud ka linnukestel.

Nõmmelõoke tuli 29.märtsil süüa paluma lausa meie akna alla.

Manija linnuriik täieneb pidevalt uute tulijatega. Veelindudest on kohal juba sinikaelad, jääkosklad, ristpardid. Hanedest ning luikedest rääkimata, sest Kihnu ja Sorgu vahelt viis reedeöine torm mere jääst puhtaks ning kalurid püüavad seal jäärinnas võidu kormoranidega meremagusat.
Kuna aga ööd on endiselt külmad ning hanged siin-seal alles inimesele vööni, siis väikesed laululinnud tulevad endiselt majade juurde toidulisa otsima. Peamised külalised meie maja juures on juba tea mitmendat nädalat rasva- ja sinitihased, rootsiitsitajad, kõiksorti Eestis kohatavad vindilised, kanepilinnud, põld- ja nõmmelõod, punarinnad, talvikesed. Viimased on kui lehekullaga disainitud vedrulelud mõnest suursugusest kuningakojast.

Talvike külastas meid 3.aprilli hommikul. Peagi tuli ta tagasi viie liigikaaslasega.

Teleobjektiiviga kiivitajaid püüdes meenus rahvapärane nimi vaenulind, sest tema see olnudki, kes vilja sisse peitunud maamehi vaenlasele välja andis. Tänapäeval võiks kiivitajale uue parema nime mõelda, sest pea külge kinnitatud saateantenn viib mõtted hoopis salaagendi ametile!

Kiivitajad olid esimesed, kes väljuhäälselt kuulutasid oma territooriumist.

Kõige suurem heameel oli pildistada üsna harva kohatavat suurnokk-vinti, kes oma suure nokaga pidavat isegi kirsikivi katki tegema. Tema suur tinane nokk tuletas meelde üht vana, habemega juudilugu.

Aabramilt küsitakse, miks on juudil suur nina?

Ja Aabram vastab: "Kuna õhk on tasuta!"

Ega muud, kui ilusat tasuta kevadõhku siis kõigile, kellele loodus korda läheb!

Suurnokk-vint ilmus meie akna alla vaid paariks minutiks  6. aprillil ja läinud ta oligi!

Peitepilt: kus on lõoke?

Tule mulle appi sõnalahinguid pidama!

Täna on tähtis, et valimispalavikus me ei kaotaks külma närvi ega südamesoojust.
Kuna vaidluses selgub tõde, siis kutsun kõiki huvilisi kuulama ning ka sõna sekka lööma minu väitlustes kliimateadlase ning loodusfilosoofi Andres Tarandiga, aga ka üksikkandidaadina Riigikokku pürgivaTÜ emeriitprofessori Rein Teesaluga,  erusõjaväelasest kirjaniku Leo Kunnasega ning Eesti Pensionäride Liidu esimehe,  ettevõtja Andres Ergmaga. Kõik väitlusõhtud leiavad aset Uue Kunsti Muuseumis Pärnus.

01. märtsil 15.00 kliimateadlase ja endise europarlamendi saadiku Andres Tarandiga teemal

“Eesti energiatulevik - tuulikud või tuumajaam?”

02. märtsil 17.00 Tartu Ülikooli emeriitprofessori ja meditsiinidoktori Rein Teesaluga teemal “Kumb on tähtsam - süda või hing?”

03. märtsil 17.00 reservväelasest kirjaniku Leo Kunnasega teemal “Kas peaksime olema relvastatud rahvas?”

04. märtsil 17.00 Eesti Pensionäride Liidu esimehe Andres Ergmaga teemal  

“Kas ja kuidas elada 100-aastaseks?”

Mõttevahetuste järel vaatame teemakohaseid autorifilme
"Elektritakso",
"Elu ilma...",
"Vabatahtlikud", 
"Luha Mari 105" jt.

TUGEV NING ARMAS PÄRNUMAA

 (Avaldatud lühendatud kujul Pärnu Postimehes 26.02.2011)


      Olin kuuene, kui ema ja õega kitsarööpmelisel Viljandist Pärnusse jõudsime. Isa tuli meile Audrust hobusega vastu. Linn seisis varemetes, Stalin uhkelt Vanapargi alleel. Jõgedest saime üle ajutiste puusildade. Jannseni tänavat ehtis pärnaallee ning Vana-Pärnus tervitasid kolm imeilusat kaske. Audru tee kohal aga ulgusid vene reaktiivid. Oli kevad 1952.

     Olen näinud vabrikusuitsust Pärnut, imemas maakonda rahvast tühjaks. Hoomanud kolhoosiaja viletsust, ise poisikesena sovhoosipõllul tööd rügades. Tundnud esimest salaarmastust oma kodumaa vastu, Koidula-kooliga jõuluõhtuses tõrvikuvalguses läbi linna marssides...


      Tänased probleemid
      Millised on Pärnu ja Pärnumaa tugevused ning ... nõrkused täna?
Mida tuleb teha Toompeal, et kaugete aegade hiilgus Pärnumaale tagasi tuua?
Arvan, et Pärnumaa ja tema pealinn vajavad jõulist ning samas väga realistlikku visiooni. Aga see ei saa olla õhuloss ulmefilmist. Meie nägemus peab toetuma eelkäijate kogemustele ning tänaste elanike tahtele. Tahtele, mille eeltingimuseks on tugevamate solidaarsus nõrgematega. Arusaamisele, et rõõmud ning mured, edu ja häda peavad kaasaegses ühiskonnas olema jagatud selliselt, et keegi ei jää mängust välja. Meid, eestlasi, on ju nii vähe!

      Pärnumaa pärliteks on töökad inimesed ning rikkalik loodus, viimast lausa mitme uue rahvuspargi jagu! Rahvusvahelises rahvusparkide võrgustikus saaksime oluliselt tõsta Pärnumaa imagot, ent enne on kindlasti vaja muuta looduskaitseseadust, mis täna ei näe ette kohalike elanike kaasamist. Ilma rahva osaluseta ei õnnestu ju hoida loodus- ja kultuuripärandit. See käib ka maavarade kohta. Riigist väljaveo asemel on tark suunata looduslik tooraine kodumaisele tööstusele lisaväärtuse loomiseks – olgu see Pärnumaa metsadest langetatud puit või rabadest lõigatud turvas. Haruldast Koonga roosat dolomiiti tuleks killustikuks purustamise asemel töödelda ehituskiviks. Ja Tootsis-Lavassaares suletava turbatööstuse päästmiseks peab riik appi tulema. Vabrik välismaalastelt välja osta ning sellele uus funktsioon leida! Näiteks lillefarmina, sest hollandlaste ületrumpamiseks on siin kõik olemas – suur soojusjaam, viljakas turbamuld, palju ootel töökäsi. Ning kui tulevikus kerkivad Pärnumaa turbarabadesse tuulikud, siis on triiphoonetes talvepäeva pikendamiseks käepärast ka piisavalt palju elektrit.
     Jättes Eestisse tuumajaam ehitamata ning minnes üle taastuvenergiale, saame puhtaima õhuga riigi Euroopas. Kas pole meeldiv perspektiiv? Eriti teades, et pärast esimest kümmet tööaastat hakkavad tuulikud praktiliselt tasuta voolu andma!

     Pärnumaal on kõrgharidusega töötajaid vaid 15%, üleriigiliselt on näitaja 25% Kas selline madalseis rahuldab meid? Pärnumaa saadikurühm järgmises Riigikogus peaks riigigümnaasiume nõutama meilegi nagu seda on juba teinud mitmed teised maakonnad. Tehes ettepanek Pärnusse mõni riigile oluline valikõppeaine tuua. Näiteks urbanistika ja arhitektuur, mida täna Eesti üldhariduskoolides ei õpetata ning milleks Pärnu ehituslugu annab suured eeldused.

     Pärnu vajab palju ohutumat Via Balticat ja kiiret Rail Balticat. Teed on aga kahesuunalised, teed toovad ja viivad. Mida teha, et Pärnust lahkunud noored oma kodukohta tagasi tuleks? Tunnen paljusid välismaal töötavaid pärnakaid ning mitte kõik ei sea esikohale kõrgemat palka. Head töösuhted, kõrge töökultuur, parem elukeskkond on sageli peamiseks magnetiks. Kaua me talume, et täna elab Pärnumaal üle tuhande heitunud pere kolhoosiaegsetes tondilossides, mida soojaks kütta ja remontida pole võimalik? Ja et ebasolidaarne  vanemahüvitis süvendab kihistumist? Miks mitte langetada viimase lagi keskmisele palgale ning hüvitis pikendada vähemalt kahele aastale, lapse lasteaia-eani?


      Aitab poole aruga valitsemisest!
     Täna on Eesti arengupiduriks Riigikogu „poolearuga“ tööstiil. Jah, just pean nimetama ühe ajupoolkeraga mõtlemist, mis nullib teisest ajupoolkerast ehk opositsioonist lähtuvad signaalid. Üksnes koalitsiooni (hetkel 100% parempoolse) tõdedele toetumine võib kujuneda väikerahvale saatuslikuks. Sestap usun eestlaste talupojamõistusesse, mis käseb valida Riigikokku seekord kindlasti ka üksikkandidaate. Valida oma maakondi esindavaid inimesi, kes seavad eesmärgiks Riigikogu töövõime taastamise, luues selleks usaldusliku ühenduse koalitsiooni ning opositsiooni vahel.

     Üksikkandidaadid on Toompeal väga vajalikud ka Eesti erinevate piirkondade omapära hoidmiseks. Näiteks rannakalureid on Pärnumaal väga vähe – vaid mõnesaja ringis. Aga nende kanda on rahvusliku eluviisi hoidmine. Raske meretöö tulemina kinnipüütud räime hind kümnekordistub teel sadamast turule. Nii võib kalakauplejate ahnus lõpetada ühe iidseima ameti – kaluri oma. On viimane aeg maksta kalurile tema eluohtliku töö eest väärilist tasu ning letiräimele peab tekkima linnarahvale jõukohane hind. Valitsusjuht väidab, et turgu ei saa seadusega reguleerida. Ometi juba 1920. aastal hakkas kehtima tollase valitsuse määrus, mis keelas suurte kasudega vaheltkauplemise ja lubas liigkasuvõtjad 2 aastaks rootsi kardinate taha saata!


     Minu lubadus
     Riigikogus tööd jätkates tahan seista selle eest, et mitte üksnes rannapüük, vaid ka teised meie maakonna ajaloolised elatusalad saaksid tagasi oma elujõu.

     Mu sotsiaaldemokraatlike visioonidega saab tutvuda Uue Kunsti Muuseumis toimuvatel väitlustel poliitikute ja üksikkandidaatidega:

1. märtsil kell 15.00 mõttelahing Andres Tarandiga teemal „Eesti energiatulevik“,
2. märtsil kell 17.00 arutelu meditsiinidoktori Rein Teesaluga „Südame ja hingega“,
3. märtsil kell 17.00 debatt kirjanik Leo Kunnasega „Kas vabadus vajab kaitset?“
4. märtsil kell 17.00 väitlus Eesti Pensionäride Liidu esimehe Andres Ergmaga „Elujõud kõrge elueani“. Kõigile väitlustele järgnevad teemakohased filmid.