KULTUURIPÄRANDIGA ON LOOD SANDID

Kõne põhjal Riigikogus 18. jaanuaril, kus riiklikult tähtsa küsimuse arutelul oli fookuses kultuuripärandi saatus.

Hea juhataja, lugupeetud kolleegid! Täna on siin väga palju ilusaid sõnu ja häid mõtteid kõlanud. Tahaks ka kaasa lüüa ja alustuseks maalida teile kaks nägemuspilti.

Kui sõidate Pärnust mööda suurt riigimaanteed itta ja olete jõudnud Tihemetsa, siis palun pidage oma auto kinni. Üks viit näitab Voltveti mõisa kui riikliku kaitse all oleva mälestise poole, aga teine silt on seal puudu, sest vasakul asub Eesti pikim kõrts. Ka see on mälestis, aga pooles osas juba kokku varisenud. Mõelge, miks on see nii?

Kui sõidate pealinnast Saaremaale, siis pärast Koluvere lossi keerab vana maantee paremale, Jõgeva kõrtsi juurde. Vaadake neid vaevu-vaevu püstiseisvaid lubjakivimüüre, seda fantastilist sammastikku, mis püsib kui ämblikuvõrk. Mõelge palun seal, mida meie, seadusandjad, oleme tegemata jätnud nende kallihinnaliste kultuuriväärtuste säilimiseks?

Juba 2007. aastal teatas Riigikontrolli audit, et Eestis on 500 avariilist mälestist. Tänaseks on ekspertide arvates see number muutunud neljakohaliseks. Enamasti on need meie rahvusliku taluarhitektuuri meistriteosed, mida ootab ees kadumine kodumaa maastikupildist.

Mida oleme me siis teinud või tegemata jätnud selle Riigikogu koosseisu jooksul? Meie erakond on arvamisel, et nelja aasta jooksul ei ole suutnud valitsus ette valmistada korralikku uut muinsuskaitseseadust, seda pole ka meie ise Riigikogus suutnud teha. Me oleme piirdunud vaid kosmeetiliste parandustega, mitte tõsiste põhimõtteliste muudatustega.
Me oleme siin vaielnud, kas aus põllumees võib minna enne kündi oma põllule detonaatoriga või tuleks ka temal see ära keelata, sest et kõik, kes detonaatoriga ringi käivad, oleksid nagu kurjategijad. Oleme jätnud kahe silma vahele mälestiste teisaldamise võimaluse, millest tänane Päevaleht kirjutab ja mis on tegelikult vastuolus põhiseaduse § 32-ga, kus on selgelt kirjas: omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt!

Menetletavas muinsuskaitse seaduse muutmise seaduses puudub pärandkultuuri temaatika. Küsin – miks pole Eesti kümme aastat tagasi Firenzes vastu võetud pärandmaastike hoidmise konventsiooniga siiani ühinenud?

Ja veel. Meil puudub kohalik kaitsekategooria. Alles nädal aega tagasi käisin Tõstamaa valla Alu külas vaatamas taluhooneid, mis on laotud kaunist erivärvilisest graniidist. Ühel nendest oli katus pealt lennanud, inimesed elasid lumehanges, aga riiklikku kaitse alla seda rehielamut tõenäoliselt võtta pole enam mõtet, sest hoone on sedavõrd ümber ehitatud. Samas kohaliku kaitse alla tasuks võib-olla võtta kogu küla, kui meie seadusruumis taoline kategooria oleks.

See, mida me kõik ootasime pooleliolevalt muinsuskaitseseaduse muutmise seaduselt, oli kaasamisprintsiip. Aga võta näpust - mida ei ole, seda pole. Näiteks muinsuskaitseala piiride tõmbamisel, kaitseala väärtuste hindamisel, põhimääruse kehtestamisel puudub planeerimisseadusega analoogiline protsess, kus inimesed saaksid kaasa rääkida. Muinsuskaitsealadel on kehtestatud arvukalt kitsendusi ja piiranguid, mis toovad seal asuvate hoonete ja kinnistute valdajatele oluliselt suuremaid kulutusi. Vajadusest rakendada võrdse kohtlemise printsiipi oleme siit puldist korduvalt rääkinud, ent muutust meie mõttelaadi ei paista kusagilt. Üksikmälestise omanikul on õigus riigilt toetust küsida, kaitsealal kinnistut omaval isikul seda õigust pole. Kuidas saame sellises olukorras tahta, et rahvas armastaks muinsuskaitseinspektorit, kes tuleb ettekirjutusega, mis nõuab fassaadi pisiremondi puhul kallist projekti litsenseeritud firmalt? Palju on räägitud maksusoodustustest mälestiste omanikele, eriti muinsuskaitsealadel omavatel kinnistutel, aga ka selle ideega on Riigikogu jäänud jututoa tasemele.

Tunnistades, et ei valitsus ega Riigikogu pole hakkama saanud kardinaalsete muutustega kultuuripärandi hoidmisel, on meil, sotsiaaldemokraatidel, küll ülimalt kahju, et põhiseaduskomisjoni esimees tekitas olukorra, kus 67 allkirjaga varustatud ehk kahe kolmandiku Riigikogu liikmete soovist kantud põhiseaduslik nurgakivi jääb paika panemata. Jutt on kultuuripärandi paragrahvist, mida see Riigikogu koosseis menetleda ei saa ühel lihtsal põhjusel: teise ja kolmanda lugemise vahel peab olema kuu aega ning seda kuud sellel koosseisul enam pole.

Samas tahaks ma siit kõrgest puldist siiski tunnustada Riigikogu esimeest Ene Ergma’d ja aseesimeest Jüri Ratast ehk kaht kolmandikku Riigikogu juhatusest, kes põhiseaduse muutmise eelnõuga ühinesid. Kindlasti tahaks tunnustada IRL-i liikmeid Tarmo Kõutsi, Elle Kulli, Peeter Tulvistet ja Trivimi Vellistet, kes toetasid eelnõu menetlemist. Me kiidame ja hindame kõrgelt Reformierakonna liikmeid Imre Sooäärt ja Katrin Karisma’d, kes samuti julgesid käe alla panna sellele eelnõule. Ja muidugi täname kõiki Keskerakonna, Roheliste ja Rahvaliidu liikmeid, kes koos sotsidega aasta tagasi eelnõu mõttega ühinesid.
Kõnealune eelnõu oleks meie riigi põhiseadusesse lisanud §-i 53¹ järgmises sõnastuses: "Igaüks on kohustatud hoidma kultuuripärandit. Riik ja omavalitsused toetavad kultuuriväärtuste säilimist". Nii oleksime me ennast kirjutanud nende Euroopa Liidu riikide nimistusse, kellel taoline paragrahv põhiseaduses on juba olemas ja kes on tõeliselt ka seisnud selle eest, et kultuuriväärtused oleksid põhiseaduslikult kaitstud.

Mis teha, kui vaid kolmandik Eesti parlamendist saab kahele kolmandikule „ära teha“ primitiivsel tehnilisel viisil? Kas selline ongi „demokraatia“ Eesti moodi? Arvan, et üks lahendusi on valijate käes. Peagi, juba 6. märtsil saab rahvas otsustada, kas ta valib Toompea künkale rohkem kultuurilembelisi ja -teadlikke inimesi või mitte. Sotsiaaldemokraadid tänase vahetuskaubaga, kus põhiseaduse muutmine asendati ilukõnedega, kohe kindlasti nõusse ei jää.

Mark Soosaar

SDE