Pühast pärnapuust ja austusest elu ees

 Pärnu Vanapargi allee pärnad on omakorda koduks

veel teistelegi puudele-taimedele.

Pildil näete ca 135-aastase pärna "kaisus" 

kasvamas ca 20-aastast pihlakat.

Ei mõisa aias hõisata

või laulu minu rind,

sest vanemate verega

on võidetud see pind!

Ka metsas toorel toomingal

ei hüüa minu huul,

vaid talupoja akna all,

seal pühal pärnapuul....

Jah, just pühal pärnapuul. Ja neid pühasid pärnapuid on eesti rahval vägagi palju. Mitte üksnes taevasse kasvanud mitmesaja-aastane pärnaring „Õrna ööbiku“ autori Gustav Wulffi talus Nüpli järve ääres, vaid ka Kastna ja Tõrenurme hiiepärnad, Maarjamäe ohvripärn, Laiuse kuninga pärn. Muide, viimase istutas Laiuse kirikuaeda 29. mail 1701.aastal Rootsi kuningas Karl XII. Sellest 310-aastasest hiiglasest on veel vanem Ilumäe hiiepärn Lahemaal.. Meiegi maakonnas on kolm kuulsat pärna, mis kõik mitmesaja aasta vanused ning kelle elukohaks Halinga vald. Ennemuistsel ajal tulnud Mihklist kolm naist, kes oma säärepaelu sidudes puudeks muutunud. Kai ja Mai jäid elama pärnadena Vahenurmes Allika talu juures, Riinu muutus pärnaks Uduveres, kus ta Pärnu-Jaagupist Lelle poole viiva tee ääres siiani taevasse kõrgub.

Miks pean ma täna seda kõike taaskord meelde tuletama? Miks tuleb tüütuseni korrata elementaarse koolihariduse juurde kuuluvat? Aga seepärast, et 50 aastat okupatsiooni lõikas läbi suure osa meie rahvuslikust kultuurimälust, tõekspidamistest. Ning mitte kõigil meil polnud võimalust kasvada isa ja ema, vanavanemate kõrval, kes hoolimata võõrideoloogiast andsid edasi kaugete esivanemate teadmisi ning kogemusi loodusest.

Nõukogude ideoloogia õpetas sõnades austama elu, ent tegudes toimiti vastupidi. Miljonite hävitatud inimelude kõrval jäi võib-olla tähelepanuta, et samasugune hoiak valitses ka looduse suhtes. Tollaste „teadlaste“ soovitusel püüti loodusest välja lõigata kõik nn „inimesele mittekasulikud liigid“. Looduslikust tasakaalust ning liigirikkusest polnud sellise suhtumise juures mõtet iitsatadagi. Näiteks suured rahapreemiad hüljeste tapjatele olid innustuseks selle mereimetaja populatsiooni täielikuks kaotamiseks Läänemerest. Loodus tuli ju allutada inimese taktikepi alla! Seepärast pole ka ime, kui hiljutises Pärnu Postimehes oli lugeda Leningradi metsatehnilises instituudis õppinud Peeter Krimmi artikkel „Vanad puud tulebki maha saagida“, mis oli täis viha vanu inimesi, eakaid loomi ning põlispuid austavate ning looduse järjepidevust hoidvate kaasmaalaste vastu. Nende inimeste vastu, kes on oma teadmised saanud teistsugustest loodusõpetuse koolkondadest. Tõsi ta on, nagu pole üht ning ainuõiget filosoofiat või filmiõpetust, pole monokultuurne ka dendroloogia. Rääkimata inimtekkelisest loodusest endast. Erinevad ju kui päev ja öö inglise ning prantsuse park. Esimeses lastakse puudel oma kroonid vabalt välja arendada ning nende kuju sõltub istutustihedusest. Teisel juhul peab valitsema sümmeetria ning täiuslik kord – inimkäsi ja käärid annavad puukroonidele ajastu iluideaalile sobiva vormi.

Pärnu parkide ning puiesteede puhul pole kahtlust, millisesse stiili need kuuluvad. See aga ei tähenda sugugi, et inglise puiesteid ning parke ei peaks hooldama kuivanud oksade ja surnud puude eemaldamise, samuti allee „hambaaukudesse“ noorte puude istutamise teel. Tehes seda ettevaatlikult ja targalt, mitte metsatehniku kombel (lank maha ja puruks nabanöör eelmiste põlvkondade mäluga!) – saavutame unikaalseid kooslusi.

Peeter Krimmil on õigus, et olen dendroloogias iseõppija. Ja ma ei häbene seda. Oma esimese puu istutasin juba nelja-aastaselt. Nimelt 1950. aasta kevadel avastasin, et mu liivakastis oli kasvama hakanud üks imelik taim. Ema seletas, et see oli eelmisel sügisel liiva kadunud kastanimuna. Et puuke ei võinud majaseina äärde kasvama jääda, siis istutasin ema abiga selle aianurka ringi. See juhtus Viljandis, Kantrekülas. Kastan kasvas suureks, mina ka. Püüdsin sünnilinna sattudes ikka ja jälle ka oma puu juurest läbi sõita. Aga täna on ta surnud, sest majaomanikul oli vaja autole ruumi teha.

Olen kadakaid, pärni, kuuski, mände, kaski, vahtraid, tammesid (kõik liigid ei tulegi paugult meelde!) oma pika elu jooksul kasvama pannud sadade kaupa. Kadaka ringiistutamine on olnud see kõige keerulisem ettevõtmine. Kui koolipoisina nende okaspüramiididega Audrus mässasin, siis soovitasid vanemad inimesed kadaka tema uues elupaigas samade ilmakaarte järgi mulda panna. Mu lemmikuks on pooppuu, selle mitmesaja-aastaseks kasvava pihlakaperekonna liigi istikuid olen Eestimaale toonud Rootsi ja Ahvenamaa metsadest. Selle talve ilusaim pooppuu-elamus oli Pärnus Rüütli tänaval, kui siidisabade hiigelsuur parv siia punaseid rammusaid marju maiustama lendas...

Eesti dendroloogidest pean suurimaks autoriteediks 2009. aastal manalasse varisenud Endel Laasi, kelle mahukas raamat „Dendroloogia“ (1987) on olnud mulle suurepäraseks teejuhiks juba aastakümneid. Sellest Eesti Maaülikoolile kirjutatud õpikust sain teadusliku kinnituse oma istutuskogemusele, et pärn on varjutaluv puu ning et Firenze hartat (rahvusvaheline kokkulepe ajalooliste aedade, parkide, alleede kaitseks) järgides on igati mõistlik surnud või väljalangenud puid asendada noorte istikutega.

Liigirikkad pargid ning alleed on oluline osa Pärnu turismipotentsiaalist. Linnavalitsus võiks tellida uurimuse, selgitamaks välja, millisel määral aitab just kõrghaljastus Pärnu turismitulu kasvatada ning selle teadmisega tasuks siinset pargimajandust jõuliselt edasi arendada. Väljaõppinud arboristi-dendroloogi töölevõtmine oli ju ka Toomas Kivimägi valimisliidu üks lubadusi!

Mis puutub Peeter Krimmi kummalisse arvamusse miljonitele inimestele väga lähedaseks saanud Anne Franki kastanist Amsterdami vanalinnas ja selle legendaarse puu kestmiseks originaalse lahenduse leidmisest, siis pole minu meelest Pärnu Postimees see ajaleht, kus hollandlasi õpetada. Kui härra Krimmile ei meeldi teiste rahvaste tava austada kõrgesse ikka jõudnud eluvorme ega tunnistada pühaks kultuuriloolisi puid, siis peaks ta selleks kasutama vastavate riikide pressi ja meediat.

Aga me elame vabal maal, kus igaühel on õigus oma arvamusele, ja siinkohal tahan tunnustada oponenti, tänu kellele tekkis võimalus taaskord meenutada Albert Schweitzeri aukartust elu ees. Muide, lugupidamine elu ees juhtis ka meie esivanemate toimetamisi. Vanad kihnlased ei rääkinud loomade tapmisest, vaid „enge võtmisest“. Meie kõige arhailisemad sugulased – Lääne-Siberi metsahandid - küsivad veel ka täna, XXI sajandil, enne puult või põdralt hinge võtmist luba Isa Toorumilt, kogu elava looduse peajumalalt...